Liis orienteerumisest

2011-12-29T15:17:00.007+02:00

Hei hoo hei hoo

Nüüdseks olen juba natuke üle kuu mägede vahel eland. Üsna kõrge lennuga olen... 1900m merepinnast ja ümbritsetud üle 3000 meetriste tippudega.

On küll talv ja lund palju, kuid see ei häiri sugugi. Sama külm pole nii külm kui Eestis. Päikest on palju ja teed on suurepäraselt lumevabad (siis kui parasjagu ei saja). Siiski on jooksuringide variatiivsus väike. Enne lume tulekut sai päris palju joostud-matkatud kõikvõimalikel matkaradadel, kuid nüüd, reieni lumes pole see enam sugugi nii lõbus.

Pooletunnine tempojooks mäkke üles või tõsulõigud pole kaa nii valusad nagu need Toomemäe mälestustes on. Fantastilised vaated aitavad suurepäraselt "valumõtted" kõrvale viia ning iga kord peale jooksu on tunne nagu oleks otse puhkuselt tulnud...

2011-11-16T17:13:00.001+02:00

Suurlinnast tühjusesse

Hooaeg lõppes sel aastal minu jaoks väga kiiresti. Viimane võistlus ja o-jooks üldse oli Soome MV lühi ja teade. Peale seda pole olnud mingeid kokkupuuteid o-kaardiga.

Peale MM´i pea kolmeks kuuks laiali lagunenud plaan ja treeningud jätsid märgi ka aasta kokkuvõttesse. Treeningtunde kogunes vähem kui viimastel aastatel (lausa alla 400h!).

Septembri lõpus olin Londonis paariks päevaks nö läbsiõidul, kuid viimase hetke asjaolude muutuste tõttu otsustasin jääda suurlinna. Nädalaga leidsin töö ja sedasin end sisse Westminsteri linnaosas. See on ilmselt üks parimaid osasid, kus elada kesklinna piires- pargi (sh heinamaa ala) on rohkem kui Tartus. Jooksmiseks rohelust küll. Hyde-, Green- ja Battersea park on 10´jooksu kaugusel. Pimeda aja sobivaimaks on ehk 5´kaugusel asuvad Thames´i äärsed kõnniteed. Viimased on lemmikud eriti viimasel ajal.

7 nädalat Londonis on möödunud kiiresti. Asjad pea-aegu pakitud ning vaim valmis suureks lumeks. Just just- see mina, kes lume ja külma eest põgeneb, suundub otse sinna, kus lund rohkem kui silm enne näind. Uus eluoht saab olema Obergurgl Austrias. Suusakuurort Tirolis 1900m peal, paari km kaugusel Itaalia piirist. Lepingu järgi olen seal 21.aprillini. Kas nii kaua ka vastu pean, seda ei oska öelda. Vähemalt saab lauaga niiiiii pikki liuge lasta. Ning ilmselt tuleb ka murmaasuusatamine meelde tuletada J

Uuest hooajast. On raske keskenduda ühele asjale, kui maalimas on ahvatlusi- tohutult toredaid kohti ja tegevusi kole palju. Sporti ma siiski ei jäta ning ilmselt olen edasi “lammas kahe heinakuhja vajel” nagu ma seda terve elu olen olnud ….

2011-08-28T09:24:00.007+03:00

Äikesepilvedest ja päikesekiirtest viimastel kuudel

Lugu sai alguse miteme kuu eest. Ning võib-olla polekski mõtet selle kallal enam surkida, aga siis jääksid asjad kindlasti nii s...i nagu nad on.
Igaljuhul oli asi koondisesse pääsemisega. 5 võrdset naist- 4 kohta MM-ile heal juhul. Annika, Kirti ja Grete pääsesid katsevõistluste läbi. Ukse taga: mina ja Merike. Jäin sinna selle pärast kuna otsustasin kevadel kooli lõpetamise kasuks ja ei jooksnud katsevõistlusi Prantsusmaal.
Nädalast nädalasse ootad kõnet treenerilt. Oled valmis mõlemaks: tuleb "jah"- suurepärane; tuleb "ei"- ok, elu läheb edasi. Kuid juhtus kõige hullem- variant, mis ei tulnud korrakski mõtteisse- võistlus 100% omafinantseeringuga, sest jookseksin ainult lühirada! MIDA??? Vaat siis tõusid mustad äikesepilved....

Me eestlased oleme puht individualistid. Loeb üksiksooritus. See, mis võistkonnaga saavutatakse on nö muu-seas-tradistiooni-pärast. Teate tulemus ei huvita ju mitte kedagi. Kui huvitaks, siis võetaks ka seda kui üht olulist distantsi. Kui keegi tahab vastu vaielda, siis öelge palun- mis mõttega panna teadet jooksma need, kes nädalaga juba isegi 6 starti teinud on! (eeldades et joostakse kõik eeljooksud ja finaalid, sest alla selle pole mõtet ju MMile minnagi). Riigid, kellele on teate tulemus oluline, panevad jooksma ju need, kes on puhanud ja võitlusvalmid. Nt sveitslased või rootslased, kellel oli võistkonnas jooksja, kes seda ainult jooksiski.
Kuna meil arvestatakse võistluse alla ainult individ. distantse, siis pole ju mõtet saata neljandat naist ühte distantsi (lühirada) jooksma. Hoiame parem raha kokku!
Aga hei!- kui tahate raha kokku hoida, siis miks üldse panete teate võistkonna välja, säästaks veel 150 euri!

...jalga tõmbasin tossud ja läksin tõusulõike raiuma, nii et hiljem ei õnnestunud kordagi 2 minutiga sellist distantsi läbida. Ka eesmärk kerkis silme ette: koht, mis tagaks, et tagastataks kogu varandus, mis selle alla panen. Miski pole ju võimatu- maastikud on väga tehnilised ning jooksukiirus pole seekord niii oluline. Algas enda töötlemine: hommikujooksudele võtsin kaasa pr.maa o-kaardid, tegin kuiva trenni laua taga, jooksin mõtteis läbi ees oodatavat rada ning kruusateedel joostes püüdsin nautida eriti kiviseid osasid, sest see ootab prantsusmaal ees.
Seejärel organisatoorne pool: elamine, toitlustus, transport. Kuna eestlaste majutus oli liiga kallis, siis pidin broneerima koha noortehostelis 6ks ööks ning ülejäänud 5 ööd koos austerlannaga, kes omadele kaasa elama tuli. Ette rutates ütlen ära, et jõlkusin siiski omade juures enamuse päevast kuna mu hostel oli päevasel ajal suletud, käisin seal vaid magamas.

U 1,5 nädalat enne MMi sain kõne, et Annika loobus tavarajast.. kui jooksen seda, siis stardimakse maksma ei pea. Mida p...! Nüüd on lausa 2 distantsi, aga muud tingimused jäävad samaks. Tekkis sitakoti tunne.. ei vääri teistega võrdne olemist. Võtsin selle vastu ainult selle pärast, et sain vähemalt stardimaksu ja akkrediteeringu kaelast. Oma distantsiks jäi lühi.
Kuid päev päevalt hakkasin tundma, kuidas tavarada hakkas imema vaimujõudu, mis lühirajaks mõeldud oli. Ning võistluste ajaks ma einam ei teadnud, kus ma asun ja mis toimub..

Tava kvalifikatsioonis tahtsin joosta nii, et saaks hea stardipositsiooni. Palju tahad vähe saad! raja lõpus andsin juba alla, sest vigu oli kogunenud liiga palju ja ei paistnud mingit lootusekiirt, et finaali pääseda võiks. Hea õppetund- 12 skundit, millega esimesena välja jäin, jääb nüüüd ehk meelde.?
Lühirajal olin liiiga ettevaatlik esimeste KP-dega. Ei julgend joosta, seisin ja seisin ja seisin, et valesti ei jookseks, kuigi need KP-d nii rasked nüüd kaa polnud. Veel finishisirgel tundsin, et finaalikoht on kindlasti käes, kuigi rada jooksukas oli. Väike shokk peale finisheerumist kui nägin, et see rada on ka kõigile teistele lihtne olnud.

Järgnevatel päevadel sai joostud rahvajookse ja tunne oli veel hea. Tõusud ei olnud rasked ja tundus, et vormiga võib jääda rahule rohkem kui eelnevatel MMidel.

Lühi finaal- see kaua oodatud päev. Palavus, väsimus, närv. Esimesse KP-sse jooksin ok. Teise mõnus 75m tõus hea nähtavuse ja joostavusega metsas. Mõte: oiii see on kihutamise koht, ma pean kaa kui tahan... Ühesõnaga katus jooksis pealt ära. Ja kui juba veale satud sellisel võistlusel, siis seda suurem paanika tekib, ning seda võimatum on paika saada. Ja maastik oli selleks vastav! Lõpuks võisid unustada kõik, mille nimel vaeva nähtud... oli masendav ja olin väsinud võitlemast.

Teade. Tagusin tüdrukutele veel õhtul, et halvemat kui 12. koht me ei saa! Võtame maastikku nagu meie oma. Ütles ju üks sveitsi koondislanegi, et "teate modeli maastik on... nagu eesti".
Grete hea jooks rajal tekitas tohutut pinget lisaks sellele, mis juba hommikust saati vaevas. Seejärel ise metsa. Tavaliselt kaob närv kui rajale ära saad, aga seekord mitte. Siiski hea oli näha, et tüdrukud ei jooksnud sugugi kiiremini ja roomasid samamoodi tõusust üles. Peale selle rabistasid nad siin ja seal põõsas ning tegid haake nagu jänesed. Oli aru saada, et nad ebakindlad. Kambast eraldusin tänu sellele, et väikesel veal olles nad nende hajutusse vedasin ning siis 45" oma leidmiseks kulutama pidin. Siiski üllatus kui sellise suht väikese kaotusega vahetuse Annikale üle andsin. Ta ikka oskas asja veel põnevamaks ajada. Medali mõtted peast läbi ei käinud, kuid miks mitte mõni muu koht poodiumil...

Nagu aru olen saanud, siis tundus ka kõigil siin Eestis hea meel olevat...
Nüüd aga tuleme pilvedelt tagasi algusesse- "teade ju pole distants, mis loeb! See on muu-seas-jooks!" Unustage see 6. koht ära!

Ühsõnaga tahan öelda, et kui läheks korda ka see, et teates tulemusi saavutataks, siis võiks treenerite nõukogu hoolega järgi mõelda: kuhu, mida, keda ja kui palju!

---
Kui peaks järgnevatel aastatel juhtuma kellegagi, et pakutakse minna MMile nö autsaiderina, siis soovitan loobuda, sest see tunne on paha. Väga paha. Isegi siis kui lähed oma kindla eesmärgiga ja oled nõuks võtnud ignoreerida kõike, mis häirida võiks.

2011-06-20T12:57:00.002+03:00

Jukola. 1 vahetus

2011-05-26T00:28:00.008+03:00

Kahe heinakuhja vahel

Hooaeg juba ammu täies hoos käimas. Võistlusi jagunud igasse ilmakaarde. Algust sai tehtud kunagi aprillis Soomes FinnSpringil, mis üle pika aja mu esimeseks orienteerumiseks oli. Peale igasuguste probleemide mis sinna juurde kuulusid, ei saanudki midagi head loota.

Nädal hiljem jooksin Rootsis 10mila. Eelneva nädalavahetuse halvad jooksud tõestasid, et Parma esimesse võistkonda mul asja polnud. Üle jäi teine võistkond, milles jooksin 4ndat vahetust. Maastik oli just selline, mis mulle meeldib ja minek oli ka hea. Liigagi hea, nii et valgusfoor punast tuld näitas, panin selle alt ikka läbi. Teame ju kõik, mis selle tagajärjeks on! Igaljuhul karistused ei jäänud tulemata, mis kokkuvõttes andis mulle suure aja ja üha suuremad kahtlused oma o- oskustes. Aga jooksu osas sain aru, et seda ma suudan kui vaid tahan! (Või siis tuleb päev enne jooksu terve tahvel Fazeri sokolaadi ära süüa? Siinkohal selgitus selle võimsa mõju osas: polnud alates veebruarist šokolaadi ega muude sellelaadsete asjadega suud magusaks saand).

Kolmandal o-hooaja nädalal sai jala mudaseks kodumaisel pinnal joostes hilist Karjalset ja Lihavõttesprinti ja päev hiljem Lõuna-Eesti KV. Päris nauditav oli kohe! Üsna kummaline oli see, et Karjalaskel mõtlesin aegajalt jooksu ajal, et mis mõõtu kaardiga tegu on... 10000 või 7500. Hiljem selgus, et see oli 15000. Juba* hakkas pea sassi minema...

Seejärel eestikad. No need olin planeerinud juba talvel ära võita! L-E KV oligi mõeldud ettevalmistusena selleks, no ikka et õppida ettekuulutatud võsa ignoreerima. Igaljuhul olin kindel, et võtan selle, mis mulle kuuluma peab. Muidugi teatevõistluse draagika jääb veel mõneks ajaks kummitama. (Olles pressis, 1 km enne lõppu, 3,5 min esimestest maas, olin juba 3nda koha mõtetega leppind ja lasin tiksudes kuni viimase KP nägemisulatusse, kui ühtäkki Elo nähtavale ilmus. Nelja sekundiga "tõmmati kott pähe". Väga väga valus õppetund!

Jätkus koondise iga-aastane suurüritus, Balti MV. Leedus, Nida poolsaarel. Tore koht oli: maastikud nagu orienteeruja unistus!
See unistus vajas aga väledaid jalgu. No nii väledad nad just ei olnud, v.a neil kordadel kui oleks olnud vaja kaarti vaadata. Ühesõnaga eksisin kohe päris päris ära. Kui tahate teada kuidas see juhtus, siis vt. pilti ------------------->
Eesti turistidki laulisid mu ümber: " kes otsib see leiab, kes otsib see leiab.." Kokkuvõttes läks kogu see kammajjaa maksma selle, et suure tõenäosusega olen MMi osas pealtvaataja rollis.

Teate päev oli tore, v.a see et mul terve hommik ja jooksu aja päris halb olla oli. Grete ja Elo tegid hea töö ja saatsid mind 3ndana metsa, eelmise päeva võitja kuklasse hingamas. Arvasin mingi hetk, et tal hajutus ning ammu mööda kihutand. AGA, kuna eelmise ndv teate draamast õppisin, siis püüdsin tempot peal hoida. Ja ennäe! Saimegi pronksi jäädes alla vaid meie oma esimesele võistkonnale ja leetlastele. See jooks oli eneseületus.

Niii.. see oli nüüd üks pool heinakuhjast.
Teine osa sellest on teadustööga tegelemine. Viimaseid nädalaid iseloomustavad: stress, põdemine, lühikesed ööd (voodisse jõudmine linnulauluga näikeks), paar üksikut trenni (kui, siis seda hilja öösel), sassi tuba ja pesemata nõud, issias, paar lisakilo ning üldine "high" tunne.
"Ekspertsuse psühholoogilised determinandid: mõttestatud treening ja mõttestatud mäng eesti ekspertsportlaste näitel" on valmis. Seitse eesti tippsportlast on uuritud ja pandud kaante vahele.

Balti MV tava.......................teade

2011-04-06T09:28:00.002+03:00

„Kannatust! Ainult kannatust!“ ütles...

Lumi sulab, päike paistab. Tegelikult sulab üsna kiiresti, kuid minu kärsitus on selle kadumistempost suurem ning seetõttu on ikka veel tunne, et see ei liigu kuskile.

Tänavad on mudased ning selle üle olen õnnelik. Tundub, et kõik orienteerujad ootavad pori. Seda otseses mõttes. Sest pori tähendab lumevabadust ja see tähendab metsas ringi ragistamist ja nagistamist. Siiski on esimesed võistlused tühistatud ja lükatud Jüriöö nädala peale...

Nädal tagasi tulin Rootsist, see oli eraviisiline niinimetatud töö-trenn-lõbu-laager. Lund oli palju, aga mäed see eest head. Polnud võimalik joosta mäest alla ilma, et ei peaks sealt ka üles jooksma või vastupidi. Hommikused lippamised kohaliku aja järgi juba kl 6 olid parajalt värskendavad ning õhtused tõusuvõtmised piisavalt väsitavad peale kurnavat päeva mäel.

Viimase murdmaasuusatamise tegin kaa. Panin suusahooajale punkti korraliku pauguga, mille käigus sooritasin ülemäärase sirutusega spagaadi ning sikutasin paigast teatud lihaste normaalse kinnitusviisi luude külge. Nüüdseks on enam vähem okei ning võib taas Toomemäe nõlvadele kaloreid kulutama minna.

Nädalavehtuseks korraldas peatreener Elo Tartus koduse laagri. Kõigepealt 3000m jooks staadionil suvaliselt sisse lükatud lume, kuid mitte vee ja jäävabal ringil. See oli testjooks, kuigi ma ise seda selle nime alla ei paigutaks. Pigem... üks natuke tempokam jooks. Ei leidnud motti ja polnud hetkel ka jalga, mis pingutada oleks tahtnud. Sellest ka see aeg 12:28. Mitte et ma nüüd õigustama tahaks hakata, et palju paremas vormis oleksin. Ei. Talve ahistus on pidurdavalt on mõjunud. See oli viiiiiimane piisk on karikasse...

Mina ja veel mõningad seiklushimuised panime pühapäeval Kaagvere kaardil viimast korda jala joonele treeningsarjas „Veri ninast välja“. Oiii seda rõõmu ja milliseid pisaraid pakkusid üle põlve ulatuv vesine lumi, mis peitis enda all kraapivat oksarisu raiesmikel või jäiste äärtega pool kandvat lumekorda varjulistes paikades!!! Õnnis oli tunne peale 95 minutit kui tuimade varvaste otsa soojad ja kuivad sokid tõmmata sai. Järjekordne fantastiline elamus, millest teiste sporialadega harrastajad ilma jäävad.

Tahaks õues olla, lobistada kummikutega porilompides, ehitada tammisid kevadistele ojadele ning noppida lumikellukesi, mis akna all ilutsevad, tahaks unistada ja tahaks pidutseda... enne veel aga oma viimased kohustused, et lahti saada üliõpilasstaatusest.

2011-03-10T20:12:00.016+02:00

Silmapiiril Aafrikat imetledes...

Just nii toimusid trenni ja tagasi koju sõidud.
10 päeva Andalucias Barbate lähedal Vejer de la Frontera linnas peatudes- MS Parma lõunalaager.
Kõige paremini iseloomustavad seda laagrit: igapäevane päikesepaiste, mõnusad mereäärsed treeningmaastikud, kilode viisi naranjasid ning lõbus eltskond!

Seigelnud üksinda tunde Hispaania teedel imetledes rannikuvaateid, suhelnud käte keeles kohalikega elust pulbitsevatel tänavatel, kus üks teise järel muret tundis, kuidas ma oma elumaja üles leiaks ning viimaks neljandal ringil selle ka üles leidsin, võttis vastu vaikne rahvusvaheline seltskond, kellega õhtuti juba naljast puudust ei tulnud...

Ühel nädalavahetusel korraldati seal ka kohalik võistlus, kus muud põhjamaalasedki end proovile panna said. Pean tunnistama, et ei osanud seda eriti võistlusena võtta. Pingutuse moment jäi puudu. Ei saa tulemustega rahul olla.

Vähemalt tulid välja nõrgad küljed, millede arendamine talvel unarusesse oli jäänd.

O-tehniliselt oli iga päev erinev: kord oli tunne nagu hoiaks kaarti esimest korda käes, mispeale ei jäänd muud üle kui see lihtsalt taskusse panna. Teine kord jälle tundusid KP-d ise vastu jooksvat. Linnasprindid, mis tavaliselt tohutut põnevust on pakkunud, ei mõjunud seekord vaimustust tekitavalt.

Maastikul jooks pakkus jooks jalgadele just seda, mida vajasin-vaheldust. Koormus oli tavalisest 2x suurem, kuid ei mingeid lihasvalu probleeme üle pika pika aja. Fantastiik!

Siestasid, mis kestsid meie aias "mitte-piisavalt" aega, sisustasid valged lumest tulnud inimesed D vitamiini produktsiooni intensiivistamisega. Üks parimaid taastumisvõimalusi selle 10 päeva jooksul!

Aafrika... oli ahvatlevalt lähedal, kuid ujudes sinna poleks jõudnud. Alustuseks oli vesi juba natuke jahe. See küll ei taksitanud tüüpe leitud bodyboard´iga surfimise rõõmudest või karastavatest suplustest peale paljajalu rannas jooksmist.

Viimase päeva veetsin transpordiasjaolude tõttu üksinda Malagas, tänavatel sörkides ja samal ajal kultuuriga tutvudes..

2011-01-28T00:11:00.004+02:00

Jalg jala ette

Talv möödub raskelt.
Suuski olen alla saanud vaid 2 korda. Esimene kord oli jõulukingitus- 24ndal ja teine kord juba Põlva MV suusa-o.
Korra sai ka lumevabal maal tosse kulutatud- Pariisi tänavatel ja parkides. Mõnus oli igaljuhul, ka juba see, et polnud mitut kihti riideid selga vaja ajada. Siiski suurima mahu saavutasin seal väljaspool treeningpäeviku arvestusi ehk kõndides (9x 8 h tuli vähemalt) ja süües (juustu otseloomulikult!) :)
Alates tagasitulekust on kimbutanud häirivad külmetused, millede rongkäik lõppes keskkõrvapõletikuga peale suusa-o-d. Terve nädal sooja teki all talveund kõlab üsna meeldivalt, kuid mitte siis kui kaasatud teised tüüpilised haigusnähud ning toiduks antibiootikumid ja muu kama, mis enesetunnet parandama peaks.
Igaljuhul olen nüüd terve. Peaaegu. Ühest kõrvast siiski veel pool kurt, mis ühtlasi on ka tasakaalu balansist välja viinud. Normaalne kõndimine oli nädala algul paras ülesanne.. jalg ei tahtnud jala ette maanduda. Üsna joobes tunne oli. Kohati isegi naljakas.
Olen kohanenud olukorraga- jooksul liigub ilusti- vasak parem vasak parem... teineteise ette.
Ehk saan peagi jälle normaalseks (okei see on nüüd naerukoht)..

2010-12-16T16:53:00.004+02:00

1/3 aasta tagant

Viimati olin omadega MMil, mis jäigi lõpetatuks.
Vigastusest ravimine on läinud kord ülesmäge, siis allamäge. Esimesi jooksusamme proovisin kuu peale MMi, aga paari minutiga see piirduski. Siiski õnnestus end piisavalt üles upitada 25mannaks.
Nüüd tundub enam vähem ok olevat. Painduvus muidugi pole see, mis enne ja eks neid kraginaid käib kaa rohkem läbi. Aga joosta saab, ja see on põhiline.

Olen kogu aeg kartnud Eestimaa talvesid just külma pärast. Ja ega nüüdki olukord parem ole. Enamik trenne kulgevad hallis jooksurada kulutades. Kuna lund kaa nii palju on, siis tundub, et ega see kevad veel niipea tule... :( Tuleb alluda, leppida ja unistada.
Siiski ülimalt positiivsed on käima lükatud (poole) koondisega joostavad öised trennid neljapäeviti. Eks aegajalt eksi ära küll, aga põnev on sellegi poolest! Kord karm kihutamine naistega, siis tohutusse lumme mattununa üle põldude kuma valgel finishit otsides, mille leevenduseks hiljem sauna pakuti; või näiteks tänane trenn, kus jooksma oli tulnud jõuluvana ja päris mitu päkapikku.

Palju usinaid päkapikke jõulu ajaks!!!

2010-08-11T13:18:00.005+03:00

Jätkates samas vaimus.. MM Trondheimis

Lendasin Trondheimi paar päeva enne teisi, et vaadata üle maastikutüübid. Kuna aga olin selleks ajaks end natuke liiga ära väsitanud, siis enamasti läbisin radu kiirkõnnis püüdes harjutada end meeldejätmise ja vastavalt maastiku lugemisega. Õnnestus üsna hästi ning see andis hea tunde lühi ja tavarajale mõeldes.

Sprindi eeljooksu eel teadsin, et vaja ilma suuremate vigadeta rada läbida, et finaali pääseda. Nii läks- suuri vigu ei tulnud.
Finaal peeti mõned tunnid hiljem. Selleks aga polnud jalad üldsegi valmis. Polnud energiat, mis hea mineku oleks andnud. Paar halba teevalikut, pidevad kahtlused, mõni viga valest kaardi ette lugemisest. Kõik see oli väärt kõigest 39.kohta.

Enne lühirada käis peast päris mitu korda läbi mõte, et peaks jalga teipima. Kuid kuna suuri hüppeliigese vigastusi pole olnud ja eelistan teibita jooksu, siis läksingi rajale ilma. Teel kolmandasse KP-sse...
Tagantjärele tarkus.
MM tundub läbi olevat.

2010-07-25T12:06:00.003+03:00

viimane WUOC, ebaõnne rohkem kui kunagi varem

Eestis olles ja paljajalu ringi lastes õnnestus varvas katki teha ning pisik sisse lasta, nii et ei mahtunud enam jooksutoss jala otsa ning kraadiklaas punast näitas. Ka arstid suurt aidata ei saand- noa alla minek oli välistatud, muidu oleks tulnud loobuda wuoc-ist.
Rootsis olles modelit joostes arvasin, et läheb paremaks, kuigi paar korda jalga vastu mustikaid lüües tahtis küll pisar silmanurgast välja voolata...
Võistluste ajal valu polnud, kuid enesetunne oli nõrk. Isegi teisele korrusele treppidest minek oli pingutust nõudev.
Tavarada: vead, suured vead pikkade etappidega+ raja lõpus jalaga soosse kinni joostes tõmbas säärelihas sellise krambi, et peale terve õhtu ebanormaalses sammus ringi tatsasin.
Sprint: kaart valepidi ette, viimase sekunid plaani muudatused või plaani puudumine. Nii ei jookse kuhugi.
Lühirada: algus isegi üsna hea, kuid siis eksisin totaalselt ära. Saanud paika, tegin jälle vea edasi minekuks ning lõpuks kui KP kätte saand, eksisin järgmisega ära.. toda enam otsima ei hakand ja otsustasin end säästa ning sörkida viimased KP-d.
Ainus distants, kus jooksul enesetunne isegi hea oli, oli teade. Aga see sai valuvaigistite all tehtud, kuna üle öö oli olukord valusamaks muutund ning mingit tahtmist jooksma minna polnud. (ilmselt olin ka eelnevad päevad palaviku all jooksnud, kuna nüüd oli see alla sututud).
Grete superjooks (3. aeg) pani hormoonid tööle, mis võitlusvaimugi tagasi tõi. Kokkuvõttes platseerusime 6. (8.) kohal.

Järgmine WUOC toimub 2012 Hispaanias Alicantes.

2010-07-18T11:57:00.002+03:00

Veel enne kui nädalaks koju...

kasutasin ära võimalust ja sõitsin pikaks nädalavahetuseks (juuni lõpus) Horvaatiasse . Näha oleks võind rohkem, aga kui hispaanlastega ringi reisida, siis tuleb arvestada, et ka rannas lebamine läheb reisimise alla. Igaljuhul on riik väga ilus! Ja kallis.

Viimase nädalavhetuse Austria pinnal veetsin Tyrol 6 Day võistlust (selle 2 viimast päeva) joostes. Võistluskeskused asusid kõrgel mägedes, stardid veel kõrgemal ning et finishisse jõua, tuli kaa veel mõnusalt seintest üles joosta. Kohal käinud eestlaste punt oskab rohkem 6 päevasest jooksust rääkida ;)

Jooksudest niipalju, et laupäevase jooksuga võis üsna rahul olla. Mõni väiksem viga tuli. Kuid pühapäeval olin omadega täiesti läbi, dehüdreeritud. Ka tehniliselt oli liblika osa nii raske, et isegi kõndides eksisin ära..

Peale võistlusi jäin mägedesse matkama. Iga päev sai üle 1000m tõusu ronitud. Elasime 2000m peal mägihütis, mille juurest oli suurepärane edasisi päevaseid matku planeerida. Kahjuks polnud ilmataat sõbralik, ning kimbutas vihma ja tuulega, mis ükspäev sundis lausa jooksuga tagasi „koju“ ruttama. Viimase päeva tipp oli 2870m kõrgusel. Mäest üles polegi viga liikuda, aga alla saamisega oli raskusi. Kokku matkasime 3 päeva jooksul u 4500m tõusu ja ~70km.

2010-06-21T23:19:00.011+03:00

Bulgaaria-Austria-Soome

Euroopa MV-st on juba palju möödas ning raske meenutada, mis täpsemalt toimus. Võib-olla ongi nii hea- unustada halb võimalikult kiiresti. Eesmärke- teha sellised jooksud, et rahule jääda (vähe vigu), täide viia ei suutnud. Hoolimata sellest, leidsin ka natuke positiivset:
-kiire taastumine (iga päev oli jalg kerge ja tunne hea; v.a tava Q ajal olnud kuumus oli jalgu niitev)
-teadmine, et finaalidesse pääseb ilusti kui midagi katastroofilist ei tee
-paljud tugevad polegi nii tugevad kui mäletasin ;)
Peale Euroopakaid jäin veel paariks päevaks Bulgaariasse ringi vaatama, nautides backbackersi elu.

Järgnev nädalavahetus lisas soola haavale. Peeti Austria üliõpilaste MV. Peale sprinti oli tunne, et vihkan orienteerumist. Igasugune motivatsioon oli kadunud; kaarti ei tahtnud nähagi. Lühirajaks sai end natuke kokku võetud ja isegi korralikult joostud.
Teisipäevaks oli tuju aga nii kadunud, et kohalikul karikasarjal jätsin üldsegi raja pooleli.. Seega mõte Jukolast, kui suurest, olulisest ja põnevast võistlusest polnud absoluutselt see, mis oleks pidand. Seega kahepoolsel otsusel jooksingi Venlat teises võistkonnas.

Kolmapäeval lendasin Soome, paar trenni sarnastel maastikel, siis võistlusnälja tekitamist MK-d pealt vaadates ja olingi valmis võistluseks. Mulle on alati meeldind selline "soome" maastik. Kahjuks juhtus nii, et meie teine vahetus sai disklaffi ja nii et tohtinud ma (4.vahetus) startida enne, kui liider oli metsas 30 min olnud. See tähendas 17 minutist ootamist. Mõned väiksemad vead ja natuke ära kaldumist pikal etapil, kuid üldjoontes võisin rahule jääda. Sain positiivse elamuse ning ootan juba põnevusega, et saaks jälle sarnasel maasikul joosta. Mõnus on joosta kui pead kogu aeg kaarti lugema ja teadma, kus oled. Ning mu uus klubi, MS Parma, on kaa väga tore :)

2010-05-16T22:35:00.009+03:00

On möödunud juba kuu viimasest postitusest ning üht teist on ka vahepeal toimunud, nii negatiivseid juhtumisi kui ka positiivseid..

Kõigepealt, üks põnevamaid võistlusi kevadel nagu seda on 10mila, jäi lennusegaduste tõttu jooksmata. "Viga" ilmnes kusjuures päev enne äralendu, seega võistlust kodus läbi interneti jälgida polnud just see, milleks valmistund olin. Aga suurepärase jooksu tegid klubi tüdrukud sellegi poolest! :)
Alates sellest aastast on austerlased võistluskalendrit harvendanud ning võistlusi enam igal nädalavahetusel ei peeta. Seega on olnud vabu nädalavahetusi lihtsalt treeninguteks. Mingi aeg jooksin Steiermark´i MV lühirajal... iiiisi-piiiisi... konkurentsi polnud. Siis üliõpilaste MV? 5000m. Ajaga 18:55 rahule ei jäänud. Samas polnud ka kedagi, kellega koos tempot hoida.

Viimasel nädalavahetusel peeti Austria Cup Lauf 3. etapp, mis oli ka katsevõistlus EM´ile. Maastik meenutas igal sammul Rootsit: oli tehniline ja füüsiliselt nõudlik. Kahjuks polnud ma piisavalt o-lainele end häälestanud ning vead pea iga KP-ga maksid kätte- jäin teiseks.

Pühapäeval peeti samal maastikul Austria MV teates (teade pole kõige õigem sõna). Starditi koos, võistkonnal 1 SI. Kaardil kindlad kogunemispunktid, milled tohtis võtta alles siis, kui kõik 3 kohal. Ülejäänud KP-d tuli ära jagada ning SI-d võis omavahel vahetada

kui palju tahes ning soovitavalt hoida ta kogu aeg liikumises. Oluline oli teha võimalikult ökonoomsed valikud ning arvestada võistkonnaliikmete võimetega. Minu joosta jäid enamus KP-dest ning teelõigud. Hoolimata neljapäevahommikusest kella 8-sest ettevalmistustreeningust lonkas me taktika liiga palju. Ka tüdrukud polnud just vormis. Aga ka kolmas koht tegi neile piisavalt heameelt.

2010-04-19T20:28:00.006+03:00

Hooaeg avatud

Kahel viimasel nädalavahetusel on metsad olinud täis ringitormajaid, kaart näpus ja tõsine nägu peas. Ka nädala keskel toimuvates o-trennides leidub neid, kes ka hoolimata paduvihmast o-jooksule truuks jäävad.
Nädal tagasi jagasid maakonnad oma tiitleid pikal rajal. Hea oli joosta teades, et tugevamad nimed kohal olid.
Jooks ideaalne polnud, kuid oli piisav, et tulemustetahvlil esimeseks trügida.

Viimasel laupäeval selgitati välja Austria kiireim o-jooksja. See oli ühtlasi ka koondise katsevõistlus EM-il, MM-ile. Asukohaks oli valitud Kurpark Oberlaa park Viinis, mis imeilusal kevadpäeval oli täis jalutajaid, pikniku pidajaid ja turiste, keda põõsa tagant välja karates ehmatada või lihtsalt üle joosta..
Tegin kaks halba teevalikut, kuid sellest hoolimata jäi veel 1 sekund varuks. Säravaimat medalit minu kaela siiski ei riputatud. Ka meeste kiireim, shveitslane David Schneider jäeti sellest ilma. See-eest kuhjati meid kookidega üle :P
Huvitav: siin Austrias on alati kohustuslik misiganes spordiala meistrivõistluste esimesel kolmel läbida dopingukontroll.
Sprindi tulemused

Pühapäeval joosti 2. Austria Cup Lauf´i ultralong rada. Hirmutati suurte tõusumeetritega, mis pidi jooksu kiiruse üsna aeglaseks tegema. Olles lõpetanud 8,9 km pikkuse raja 20 min enne eeldatud võitja aega, võib öelda, et seda 490 tõusumeetrit polnud sugugi tunda..
Tulemused

2010-04-02T17:58:00.004+03:00

O-lainel

Viimasel laupäeval toimus kohaliku karikasarja (SO Cup) viimane etapp. Viimane punktide arvestus ning selgitati välja võitja. Ja esimest korda selle karikasarja ajaloos tuli põhiraja (A) võitjaks naisterahavas... "vau vau vauu". Nali. Lihtsalt- osalesin enamikel jooksudel, seetõttu.
-kaart ja muu tekst

Siis pühapäevast teisipäevani kasutasin võimalust osa võtta Austria juunioridekoondise laagrist. Ettevalmistatud rajad olid suurepärased ning igal o-treeningul oli oma eesmärk. Palju oli just suunahoidmise harjutusi, mida oli mul väga vaja. Aga ei puudunud ka sprinditrennid, milledest üks oli näiteks väga sarnane Ungari MMi sprindile.

Peale selle, et ainult joosta, on kena, kui ka ise midagi korraldad. Seega võtsin enda kanda klubi esimese o-treeningu. See algas ocad´i kasutamise õppimisest ja lõppes muidugi KP-de metsast korjamisega. Pea 2 päeva mässamist. Aga tehtud sai.
Ees ootab veel hulga o-trenne ja ka esimene võistlus nädala pärast... juhuu!

2010-03-06T20:19:00.005+02:00

Siin ja seal, iga nurga peal

Viimati olin omadega Portugalis. Sellest on palju aega juba möödas. Igaljuhul pääsesin ta vihmast ja tuulest tervelt ning kodus võttis vastu tõeliselt imelilus kevadilm.
Ka kooliga sai algust tehtud. Nüüd enam ei roni, vaid laman matil ja pingutan korra ühte lihast ja siis teist ning lihtsalt lõdvestun.

Samuti on o- hooaeg käima lükatud. Nädalavahetustel on toimunud kohalikud karikasarjaetapid ning nädala sees ühe kui teise klubi o-treeningud.

Eelmise nädala veetsin mägedes, külakeses nimega Heiligenblut am Großglockner. Kõrgusvahemikus 1300-2600m. Tegemist tegin ühe fantastiliselt toreda spordialaga nagu lumelauatamine. Ei olnud tegu vaid lõbusõiduga, vaid õppimisega. Neil siin kehakultuuris on ju igasugu toredaid aineid..
Esimene kord laual, aga polnud paha. Kui õpetajad on head, siis õpib väga kiiresti. Päevad olid väsitavad ning seetõttu jooksumeetreid tuli soovitust vähem, kuid nö veetsee-asendi treeningut reielihastele sai rohkem kui küll.
Paar korralikku kukerpalli allamäge suurelt kiiruselt tegin kaa.. (aga see polnud planeeritud). Õnneks pole veel avastand, et midagi või kedagi ära olen unustand ja loodetavasti kuuleb homme arstidelt ainult head..

2010-02-26T15:49:00.004+02:00

Talv hakkab omadega lõpule jõudma. Viimaks ometi!
Veebruari esimesel kahel nädalal toimunud vihane kevade ja talve omavaheline võitlus hakkas ära tüütama. Alates ebameeldivatest tingimustest kuni pool haige enesetundeni. Päris mitu korda kujunes kiirustrenn jõujooksuks või üldesgi õue trenn sise omaks. Õnneks on mu uues elukohas hästi varustatud jõusaal..
Võtsin osa ka kahest krossijooksu etapist, mis enamasti olid tasasel, kuid meenutasid jänese põgenemisjooksu- haake ja takistusi kui palju! ning lisaks siis lumi, mis andis võrdluse liivas jooksuga. Distants 4 km. Esimesel etapil oleks tahtnud vähem pingutada, kuid Austria koondise paim naine (Ursula Kadan) istus sabas ning ei kavatsenudki maha jääda. Eneseuhkus ei lubanud kotti pähe tõmmata.
Järgneval nädalavahetusel teda polnud, aga oli keegi jooksja tagant lükkamas. Seekord auahnus ei lubanud teiseks jääda.

Hetkel olen aga Portugalis treeninud oma uue soome klubiga juba üle nädala. Selle aja sisse on jäänud ka NAOM, millest võtsid osa nii mõnedki eliit jooksjad. Tulemused olid kehvad. Lihtne oleks kõik vigade kaela ajada, aga pean tunnistama, et tavarajal mina sellist kiirust aretada ei suuda kui nemad.
Öine sprint aga andis natuke lootust. Jah olid vead, kuid oli ka esimesi, teisi ja kolmandaid etapiaegu. Ning lühirajal sama: kui 100% keskenduda tööle, siis võiks korraliku tulemuse välja joosta. Kes mind aga väga üllatas, oli noor taanlanna Ida Bobach, kes lühirajal kõigile pika puuga andis.
Kuni kolmapäevani treenin veel siin Faros, ning siis tagasi koju. Kuuldavasti on kevad lahingu võitnud ning lumest vaid märg plekk järele jäänud :)

2010-01-15T11:55:00.002+02:00

kui treeningud natuke igavaks hakkavad muutuma, siis siit leiab uusi ideid:

http://vimeo.com/coachjayjohnson/videos/sort:plays

2010-01-04T11:36:00.004+02:00

Aastavahetuse treening või puhkus?

29nda hommikul panime ajama Alpide poole. Kui seltskond kokku kogutud (u 75% ulatuses orienteerujad) ja vajalikud shokolaadi ning "värskenduse" varud kokku ostetud, võis hakata liikuma.
Autoga pääses külakesse 1000m peal, edasi tuli omal jalal liikuda. Kodu neljaks päevaks asetses 1800 m peal, metsa ja lageda piiril.

Kõik matkad, mis ette võtsime, viisid vaid ülespoole. Kuna lume paksus oli reieni ja vahepealne soe ilm oli kooriku tekitanud, siis oli võimatu tavaliste saabasetega liikuda. Ikka ja jälle võis leida ühe jala teisest jalavõrra madalamalt.. Seega oli hädavajalik õige vasrustus: kes "lumesaabastega" (nagu lestad, millel on teravad hambad all), kes mäesuuskadega (mille all looma nahk, mis üles minemisel piduriks on) ning otse loomulikult päästevarustus laviini juhtumiteks, millede oht oli suur.

Esimene pikem matk kestis oma 5 tundi, kõrguspunkt 2500 m peal, mis siiski polnud tipule lähedalgi. Teine matk aga öistes tingimustes (nö õhtune treening , kuna tingimused meenutasid just laagrit). Säravad lambid üksteise järel liikumas kuupaistel lumme mattunud metsas nagu ussike mättast üles, künkast alla.. Ja otse loomulikult ei puudunud ka muud lume mängud, mis panevad su elama kui 7. aastase, kes tunneb suurimat rõõmu ja naudingut lumes hullamisest :)

Järgmisel päeval sama teema- suurtesse kõrgustesse mitmeks tunniks. Et ikka "treenida"(mis tegelikult ei tulnud mõttessegi) vastupidavust paksus lumes ja jõudu järskudel nõlvadel. Ka sel, aasta viimasel õhtul ei saanud välja jätta õhtust lõdvestust mägedel ega ka taastumisprotseduure tubastes tingimustes.

Samuti aasta esimene päev tuli veeta pingutades. Hoomilmata rahulikumast tempost ja lühemast distantsist, olid eelnevad päevad jätnud oma märgi.

Nüüd, tagasi maapeal- jalg lihtsalt tahab alt ära joosta :)

Seiklusterohket uut aastat!

2009-12-23T17:59:00.007+02:00

Mõtlesin, et võiks veel vanasse aastasse paar lauset sisse kirjutada..
Niisiis, eelmine hooaeg on unustatud ning püüan liikuda uuenduste suunas, mõned on juba ellu viidud:
1) ei kavatse enam nii palju treenida kui eelmine aasta, vähemalt mitte tahtlikult. kui juhtub, et tuleb rohkem- no hästi.
2) piirdun ühe treeninguga päevas. mõnikord tuleb küll teine treening otsa, aga see kirja ei lähe kuna tegu on ilmselt paaritunnise tantsimisega ajal, kui sportlased magavad. Kusjuures nimetaksin ütlust "treening ja pidutsemine ei sobi kokku" üheks lihtsaks lausekõlksuks. Mõlemad on võimalikud (siinkohal on soovitav siiski % joogid välja jätta)!
3) "läbirääkimised olid konstruktiivsed"... mis tähendab, et uuest hooajast hakkan soome võistlustel seljas kandma tumesini-kollasega riideid. Uueks klubiks MS Parma.

Natuke tegudest...
Mul on olnud suurepärane võimalus treenida koos teistega enamuse ajast. Näiteks teispäeviti paar trepi-intervalli või mõnekilomeetrine tempojooks kiirusel 4min/km.
Kolmapäeviti ülikooli maratonitreeningu grupiga tempojooks 1 h (nagu meestele kohaselt- meeldib neile alati teatud kohtadel omavahel tirima hakata, mis kerib tempo üsna valusaks).
Kui aga kolmapäev on kerge olnud, siis neljapäeviti jälle jõe ääres -8 km pikkune lõik 4´/km tempos.
Reedeti piisab klubi saalitrennist, kus jookseme tavaliseslt soojaks kaardiga, teeme jõudu kummilintidega ning mängime natuke palli.
Laupäeval mõned intervallid staadionil või lebo peale pikka peoööd ning pühapäeval jookseme kuskile kaugemale, näiteks mõne mäe otsa.
Ma küll ei tea kas see on hea või halb, aga trennid on alati meestega. Ehk paranengi rohkem kui nendega joosta.?

Ootamatu külm ja ennenägematu hulk lund lõi mõneks päevaks programmi natuke sassi. See eest oli aga kole vahva osa võtta ühest berglauf´ist, mille 3,5 km peale oli 700 m tõusu, ei jupikestki tasast maad. Jaaa.. käpp oli pidevalt hanges. Õnneks on külm ja valge asi maast pea-aegu kadunud ning tänane o-trenn kevadõhus pakkus suurepärast vaheldust. Loodetavasti õnnestub jõulud ratta seljas veeta ning uudistada veel nurgataguseid kohti, näiteks külastada šokolaaditehast :P

Magusaid ja imetoredaid jõule!!!!

kuusepuud Austria moodi

2009-11-16T14:55:00.004+02:00

53 silda

Ei tule just tihti ette kui o-jooksul tuleb ületada mõnda silda. Peab olema midagi erilist, et ületada neid lausa üle 50 korra. Kuulus Veneetsia 0-jooks on kindlasti midagi erilist.
Veneetsia on linn, kus turistidest puudust ei tule: ummistunud peatänavad-inimene inimeses kinn. Lisades sinna ligi 4000 tormavat orienteerujat.. kui paljud turistid esmaabis lõpetasid?

Start oli viidud võistluskeskusest eemale ning sinna pääses vaid kindla paadiga, tund enne starti. Liiga vara, et veel soendust tegema hakata. Triibulised, täpilised, liibuvad ja lohmakad.. igas värvitoonis kahejalgsed, nummeradatud küll väikeste, küll suurte numbritega, täitsid kuulsa jumalakoja ja nii kirikuisadele, kes pühapäevahommikust jumalateenistust läbi viisid, pahameelt tekitasid. Selle asemel, et end kirikutrepil külmetada, võtsin minagi 30 minutiks istet kirikupingil. See oli ünsa kasulik mõtete koondamsie (või õigemini- mitte üldse mõtlemise) ja keskendumise jaoks (huvitav oleks seda proovida ka enne MMi).

Aga jooksust. Esimese KP-ga viga just ei teind, kuid koperdasin ja tekkis paariteistkümneks sekundiks "eiteakusolen" seis. Sellega sai selgeks, et tuleb teada iga hetk täpselt kus oled. Pole kaua suutnud oma o-tegevust lausa terveks tunniks tõesti hetke tegevusele koondada. Tunne oli fantastiline. Vigaseks ühtegi turisti ei jooksnud, olin liiiiga viisakas ja suutsin jooksult veel ette ja taha vabandada tormamise pärast. Süüdi tunnen siiski ühe ära lennutatud mobiili ja ühele daamile põvega p...sse virutamise ning mõningate ehmatamise pärast. Vabandused.

Tegelikult polnud jooks üldsegi nii raske ja rahvarohke kui arvasin seda olevat (võib-olla seda mu varajase stardi pärast?). Uus kogemus igaljuhul. Kaotasin võitjale, selle aasta sakslannast üllatajale, K. Schmafeldile 2:47 min ja teenisin 6.koha, millega pole üldsegi rahul kuna ettepoole jäävad pooled nimed olid täiesti tundmatud. (karm tõde: olen väga ebavormis)!

Päev enne, laupäeval aga jooksime Vicenzas PWT sprinti. See oli ootamatult lihtne, nii et ühtegi viga ei õnnestund mul teha. Siiski kaotasin tundmatule tegelasele 5 sek.

2009-11-09T22:49:00.008+02:00

Öised kondamised. veel võistlusi..

Austria MV öises pidi toimuma juba kuuaega tagasi, kuid "jama" kaardi tõttu tühistati see viimasel hetkel ning tõsteti ümber nii toimumise aeg kui ka koht. Seega oli aega valmistuda spetsiaalselt. Klubi organiseeris sel puhul 2 öö trenni eelmisel nädalal. Ja kuna ilmad oli ebameeldivalt külmad ning mul polnud mingit tahtmist niisama jooksmas käia, siis nendest trennidest sai ülimalt positiivse laengu. Mulle on alati öine meeldind ja nüüd meeldib veel rohkem!

Niisiis laupäeva õhtul peeti Austria öised MV imelilusas talispordi piirkonnas (Salzburgi ja Innsbrucki vahel). Õnneks oli jooksu ajal pime ja nii sain pigem keskenduda jooksule kui mägede-kaljude imetlemisele. Öine, nagu ka meil eestis, on ka siin üks paras tsirkus (vähemalt naisteklassis). Kui ka peale 8-9 min vigu õnnestub konkurente 4 min-ga seljatada, siis.. Austria meistri tiitlit siiski ei antud... nagu ka meie ei anna(ks) välismaalastele??

Pühapäeval peeti viimane Austria Cup´i etapp. Hommikuste Nutella saiade energiast jäi väheseks- joosta ei jõudnud üldse, tõusud olid lõputud ja tänu oma kaardilugemise omapärale ja mullile kompassis, sain neid veel topelt nühitud. Vähemalt sain imetleda lumiseid kaljusid, mis olid nii suured, et tundusid hirmuäratavatena lausa peakohale kerkivat.

2009-10-19T11:11:00.003+03:00

head ja vead

Training philosophy inside of the teams

Czech Republic: goal-driven activities, high intensity on less than 40 minutes, inner competition, tough training camps aiming to make the runners learn from the extremes, surprises in every training to make the runners become more flexible.
Denmark: high intensity, many specific trainings and only a few “normal” trainings, focus on basic skills, focus on development more than results.
Switzerland: high inner competition (partner trainings, relay trainings), specific trainings, monitoring of the technical skills, mental training.

Structural, organizing advantages quoted

Denmark: very effective and free health care (physiotherapy, doctors, dietetician) for the best athletes of the junior team, close relationship between the trainer and the athletes.
Finland: rising image of orienteering, strong orienteering culture and clubs tradition, high level of coaching knowledge and education.
France: very effective orienteering centre based in St-Etienne (Pôle France), with organized health care, studies, orienteering trainings; the whole organization is taken in charge by the ministery, so that the national coach doesn’t need to focus on these matters.
Norway: culture for elite orienteering, good map and terrain situation, strong clubs, encreasing amounts of trainers, good and quite stable economy.
Sweden: orienteering high schools, strong clubs, maps and terrains situation, strong orienteering culture, coaching knowledge.
Switzerland: rising image of orienteering and support, good regional teams, support by the military between junior age and elite class.

Disadvantages

Czech Republic: strong financial pressure as it isn’t an olympic sport, no link between the junior and the elite team, very low possibility to continue practising orienteering once the studies are finished (few part-time jobs), no systematic mental training, lack of personal coaches, low map quality.
Denmark: weak clubs, small amount of orienteers.
Finland: Finnish mentality (low respect towards the trainers), strong club traditions leading to a conflict between the goals of the clubs and the ones of the national team, too high map standard and too difficult orienteering, low amount of governmental support, big distances between coaches, athletes and trainings because of the country’s size.
France: high difference of level between the members of the team, weak clubs, no culture for elite orienteering.
Norway: lack of financed trainers, even though this number is now rising, still searching for a way to develop the talents from the age of 15 y.o., not enough fixed development structures.
Sweden: possible spoiling of the young orienteers, thus decreasing their will to fight? Big number of pupils from orienteering high schools quitting orienteering before having reached a top level.
Switzerland: difficulty of combining orienteering with apprenticeship, insufficiant coaching situation for the national junior team and the regional junior teams, not well educated enough personal coaches, the professional sportsmen have a low reputation in the society.

viide

lisaks mitmeid artikleid coach conference´lt- Ultimate orienteering

millal meie endale treeneri(d) saame?

2009-10-18T17:53:00.007+03:00

Lumejänesed

Põgenesin külma ja lume eest, kuid siiski tuleb kerge muie näole kui see vaatevälja ilmub. Näiteks paar päeva tagasi, kui olin õhtuhämaruses äärelinna mägistel tänavatel jooksmas ning kaugel põhjapool olevate mägede tipud teistsugused välja nägid sest nad oli valged!
Jaaa.. jõulud pole kaugel.
Täna jooksin üht väikest võistlust Grazi lähistel 1445 m kõrguse mäe otsas. Et üles jõuda tuli teha esmalt sõit cable car-iga. Alt üles vaadtates tippu näha polnud, kuid ilmaolust andis infot ilmajaam, teatades et temperatuur on -2 C. Meeter meetri järel jäi värve üha vähemaks... sügis muutus talveks.
Rada oli ainult 2,8 km ning võttis 26 min. Seega oli peale jooksu aega veel tipus mitu ringi teha ja imetleda vaateid küll pilvede peal, all, vahel...

Graz marathon

2009-10-11T21:59:00.002+03:00

Oli üks üle 7500 osavõtjaga jooksuüritus, mille täispikk rada (maratoni distants) tegi linnas 2 ringi.
Alguses oli plaan rahvaga niisma kaasa joosta, kuid 2 päeva enne sain kutse joosta teatejoosu. 42 km oli võrdselt 4 inimese vahel ära jagatud, teate üleandmine kiibiga.
Mina kui 3. vahetuse jooksja sain vaadata mõnusalt starti ja seda kuidas mustad mehed poolel maal massist eraldunud olid..
Ka orienteerujaid oli poolmaratoni stardis, nii austerlasi kui šveitslasi ja kes ka poodiumi kohtadele ulatusid. Näiteks M.Müller 2.kohal (68:52 min) ja G.Gerschbaumer 6.koht (parim esmakordse poolmaratoni jooksja ajaga 72:47 min).
Ise jäin oma jooksuga väga rahule kui võtta arvesse viimase 1,5 kuu treenitust. Aega tean vaid oma kella järgi, mis näitas 41 min 10 km punktis ja 43 teatevahetuses.
Kuna jube mõnus oli olla ja rahvast palju, siis otsustasin finishisse sörkimise asemel teha seda mööda trassi.. ehk lõpuks olin läbinud poolmaratoni.
Tunne, mis aga valdab peale täis kõhtu ja sooja- külma dussi voodis lamades on kirjeldamatu!

taaskordne jooksufänn

inffi

2009-09-27T18:26:00.004+03:00

Hallo hallo, tervitused suvisest Austriast!

Lühidalt:
Ühinesin Orientierungslaufclub Graz´iga. Väikese seltskonnaga on olnud teisipäeviti ja neljapäeviti track intervallid või omaalgatuslikud tõusutrennid; paar x kolmapäeviti o-trenn.

Eelmisel nädalavahetusel jooksin Austria cup 7.etappi ja päev hiljem samal maastikul Austria MV teates. Maastik oli üsna kodune- ütleks et ilus eesti mets ainult et natuke suuremate nõlvadega. See-eest aga orienteeruda ei osanud (nagu see üllatus oleks, eh)! Kaarti ei viitsind lugeda piisavalt kuna kõik tundus liigagi lihtne olevat. Olin 3. ja kaotasin 8 min!
Teatevõistkond oli meil üsna rahvusvaheline. Peale minu oli võistkonnas shveitsi tütarlaps Lücie Babel (kes on samuti vahetusüliõpilane siin ning lisaks on ajakirjanik worldofo-s). Võistkond oleks pidand võitma, kuid Lüciel õnnestus poolel maal saada oks silma nii, et tollega midagi ei näind. Siiski jooksis ta raja lõpuni ning andis vahetuse mulle u 20 min hiljem üle. Sel korral olin ettevaatlikum ja jooksin veidike puhtamalt. Kaotasin siiski parimale ajale üldse 3-4 min.
4.koht võistkonnale.

Täna toimus Steiermark (nö maakonna) MV. Rada oli lihtne ning keskendusin veidike rohkem oma tegevusele kui eelmine kord. Võitsin 2,5 minutiga tütarlapse ees, kes Ungaris MM-il sprindis oli 30.

Auhinnalaua eest hoolitsetakse siin korralikult.. (selline iga klassi võitjale)

Trenni olen teind niipalju kui isu on olnud ja uueks ettevalmistuseks veel plaane ei pea..

mein neu Leben

2009-09-08T13:53:00.002+03:00

Alates 1. septembrist elan nüüd Austrias Grazis. Olen Erasmuslane ja jään siia terveks aastaks.
Nagu ikka pakub suurt huvi, milline on ümbrus, kus jooksmas saab käia, kas maastikke on...
Ja kuna terve nädala peale WOCi ei teind midagi, siis m6tlesin, et oleks liiast ka teine nädal otsa lebotada. Niisiis tegelesin ümbruse ja v6imaluste uurimisega.

Lühidalt Tartu vs Graz:
-Toomemägi on 4x suurem ja k6rgem
-Jäneserada on asfalteeritum ja rahvastatum
-Vooremägi on 10 min sörgi kaugusele toodud
-Vällamäele j6udmine v6tab lipates 15 min ning on u 3x k6rgem

Kui asjad liiguvad plaanipäraselt siis homme katsun käega ka o-kaarti ja uuest nädalast ühinen kohalike o-tegelaste track treeninguga.

Lõpp hea- kõik hea? MM Ungaris

2009-08-22T11:07:00.004+03:00

Mõtlemisainet on.. miks ebaõnestusin kõigil distantsidel peale tavaraja.?

Põhjus miks otsustasin joosta kõiki distantse oli kuna polnud kindel kas loobuda sprindist või tavarajast. Kui oleks olnud tegu tänava-pargi sprindiga, siis oleks otsus tehtud olnud, kuid maastikul.. see on midagi muud. Sel aastal pole tänavasprindiks sobilikku kiirust saavutanud (üksi treenida on ikka väga raske). Tavaraja jooksmisele hakkasin mõtlema juba eelmise aatsta MMil olles ise siis kaasaelaja.

Lühidara- distants, millel lootsin kõige enam, kuid ei pääsend finaaligi!

Kaart räägiks enda eest...kui ta vaid ükskord üles riputada saaks..
(teel 4.KPsse oli rohelises palju valge metsa lõike nagu KP ümbergi)

Sprint. Ei saagi rahu, sest ei saanud üle kontrollida ühe KP asukohta. Senini on peas kinni see, et KP oli vales kohas. Olin end sassi jooksnud? 4 min juba sellega on piisav, et jääda viimaseks. Kusjuures võimalused finaali pääsemiseks olid üli head- 9 naist mu jooksus said DQ!

Teade. Aastaid on möödas selest kui viimati esimest vahetust jooksin. Seni olin olnud ankruks. Kuid sel aastal olid radade pikkused nii erinevad, et väsimuse tõttu sain lühima- esimese vahetuse. Tegime Annikaga kohtade vahetuse. Ta meil hetkel heas jooksuvormis.
Õudusmälestused esimese vahetuse kihutamistest said ümber lükatud.
Kuid õnne siiski polnud- juba 3. KPga oli mul grupist erinev, kaugeim hajutus. Mööda nõlva tuulates ta ka leidsin, kuid 1,5 min viga on täiesti piisav, et üksi tiksuma jääda.. Poolelt rajalt tuli "sein" ette ja jooks kujunes jaapanlannaga võitluseks.
Ka Merikesel ja Annikal ei õnnestunud joosta nii kuis vaja.

Eelnevalt toimunud meeste jooks kujunes aga huvitavaks. Draamat viimases vahetuse jätkus nii meie mehele Snderile (kes hetkel õpib elu vasaku käega) kui ka ülejäänud meeste võistkondadele. Kangelased.

Tavaraja eeljooksu võtsin üsna rahulikult. Teadsin, et vigadeta peaks sel distantsil ilusti kvalifitseeruma. Mitte 100% hea jooks, kuid piisav.

Tava finaali jooksin omaarust hästi. Rahule ei jäänd ühe etapivalikuga, mis ei osutunudki k6ige halvemaks, kuid läbimisel kaldusin ära ja lugesin kaarti veidi valesti.
Samas koht ja kaotus v6itjale jäävad loodetule alla. Puudu jäi jooksu kiirusest, pean tunnistama, et ei suutnud üksi end kiiremini jooksma sundida. Hea oli tiksuda. Ning l6pus ei tundnud isegi mitte väsimust.

kaarte Ungari laagrist

2009-07-14T21:30:00.007+03:00

Pühajärve jooks

2009-07-12T21:25:00.004+03:00

Mõned päevad enne registreerimise lõppu tuli meelde, et millalgi peaks toimuma ümber Pühajärve jooks. Sai end kirja ja Annika kaa kaasa kutsutud. Ideeks teha üks hea raskem trenn.
Kumbki polnud varem seda jooksnud ja päris täpselt ei teadnud ka kuidas rada kulgeb.
Stardis tahtis Annika viimasesse ritta võtta ja oodata millal rahvas ära jookseb. Hea et ei lasnud sel mõttel läbi minna, sest juba poole pealtki oli raske endale positsiooni võidelda. Igaljuhul lubasime teinetest tagant torkida kui tempo hakkab ära vajuma. Läks tsikkide püüdmiseks, kuni olid nad seljatatud... peale ühe. Alguses tul küll infot kui kaugel ta meist ees on, aga püüda muidugi raske.
Peale 7ndat km tundsin, et võiks nüüd lõpetada, pole siiski nii pika maa jooksja. Aga Annika mu kõrval sai just jala käima. Ja tuligi see viimane kõige raskem tõus.. tõmbas 30 m vahe sisse ja nii jäigi. Kaotus 26 sek. Küllile 2 min. Aeg muidu 43:37
Aga "pilt" tuli selline nagu pidi... me mõlemad esikolmikus. Võib väga rahul olla.
Pingutuse maitse oli kaa mõnus, nii et nüüd on pilk järgmistel jooksuüritustel.

Sugulasrahval külas- laager Ungaris.

2009-07-07T18:19:00.004+03:00

Asjad veel pesemata, pakkimata, tuli kõne- saame auto kätte mitte järgmisel päeval vaid juba mõne tunni pärast! Kuna kõigil oli tegemist, siis tuli mul ette võtta kiire käik pealinna, et üles korjata rendiaouto, mille Artur lahkelt meile andis. Masin suur ja võimas- ameeriklane, ütleks, et Texase piirkonnast. Seega terve nädal võis märgata inimeste päid pöördumas ja järgi vaatamas.
Juhtimine vahetustega. Tegelikult olid roolikeerajateks naised, ainus meesterahvas, kes kaasas, sai kaardilugeja rolli. Geps oli masinale küll külge monteeritud, kuid selle kasu Euroopa, eriti Ungari piirides oli väike.
Kui poleks olnud metsikut kuumust ja hüplevaid Poola teid, siis oleks sõit üsna meeldiv võinud olla..
Igaljuhul sai juba järgmisel õhtul kerge sörk tehtud, samal ajal olles võlutud metsashaldjate poolt. Nad on tõsiselt imeilusad!
Esimestel päevadel tegelesime rohkem sprindi ja lühiraja kaartidega, lõpus tavarada. Ebaõnn tabas juba teisel päeval muidugi Merikest, kes õhtusel sörgil oma hüppeliigese mitu numbrit suuremaks ja mitme tooni võrra sinisemaks väänas.
Kolmandal päeval ühines meiega laagri lõpuni Hanny Allston. Tegime neljakesi jälitusjooksu, mis andis mõnusa elamuse (väike võistlusmoment oli sees ja kohe sai kaardilugemine ja tempo kontrolli alla). Ning mitmeid teisi etapivaliku trenne, kus võtsime ka vaheaegu. Siinkohal pean aga ütlema, et tõeliselt sai võrrelda ainult Markus, kuna tema ajad olid austraallanna omadega sarnased. Me Annikaga saime pikalt vastu pükse, ei jõudnud radu otsast lõpunigi joosta kui juba aeg täis sai.
Vabal ajal püüdsime viiekesi natuke kultuuriga tutvuda: külastada kindlusi, linnakesi, karstikoopaid, einestada küla restoranis. Kohalikud delikatessid võivad üllatada- ära ehmu kui supikaus põhjast leiad uppunud ajud!
Ka äratundmisrõõm oli suur- piirkond ju sama, mis aastal 2000 klassiekskursioonil või 2001 JWOC ajal.

Kui kurtsin enne ära minekut, et kaarti enam näha ei taha ega kompassi käes hoida, siis nüüd on päike jälle pilvetagant väljas. Maastike ja keskkonna vaheldus ning maailmameistriga vestlemine.. 10 punkti.

Nüüd aga järgnevad 6 nädalat: joosta palju tõuse; korralik jõutreening; võtta sauana?

mis saab siis kui...

2009-06-28T22:55:00.003+03:00

..enam orienteeruda ei jõua, joosta ei taha ja võistlustel käimine tüütuks muutub ja isegi võitmine enam rahuldust ei paku?
Juhtub see, et lähed kaardiga küll metsa, kuid see mis seal korda saadad võiks olemata olla. Ka kodus lebotamine võib mõttekama tegevusena näida. Tunned end päevakulisena.
Võidad säravaima medali, võidad auhindu, kuid tead, et tegelikult pole neid ära teeninud...

m a s e n d a v

teisipäeval sõidame Ungarisse, et üle tsekata, mis augustis meid ootamas on. Ehk pakub teistsugustel maastikel ja kliimas jooksmine naudingut.

nädal Soomes

2009-06-16T19:11:00.005+03:00

Peale lühirada, tuli jalg panna joonele sprindis. Alustasin aeglaselt, et viga mitte teha ja kaarti sisse elada. Kindlus saavutatud, panin kiirust juurde, kuid see tekitas vigu, mille tulemuseks finaalist välja jäämine. Vigu tekkis u 35 sek, finaalist jäin välja 23 sekiga olles 17. (11 pääses edasi). Konkurents missugune! Masendust tekitas aga see, et tagant startinu püüdis kinni ning ma ei suutnud tal järel püsida.
Kadedusega tuli õhtul vaadata telekast ülekannet, kuidas finaali pääsenud jooksid.

Järgmisel päeval Forssa Games, kus läksin starti vigadest tüdinuna ja eesmärgiga, et kasvõi jalutada, aga joosta puhtalt. Päris nii aga ei läinud. Suutsin vältida suuri vigu, kuid kursilt kaldumisi tuli küll. Lõpptulemuseks 5. koht (70st), millega võib rahul olla, mis siis, et kaotus oli 2,5 min. Edu saladus: palju rohelist.
Tulemused

Päevake puhkust ning siis Venla. Alustas noor vene talent Anastasia, kes tuli välja 5ndana. Mina aga suutsin esimese KPga teha minutise vea. Edasi kulges tagantpoolt startijatega. Kord kadusid ära, siis ilmusid jälle välja. Kuna olen liiga palju vastu pükse saanud oma teede valikutega, otsustasin usaldada skandinaavlasi, mis osutus ühe etapi puhul väga halvaks. Kaotasime etapil üle minuti. Igaljuhul lõpetasin 10nadna, olles andnud ära 2,5 min.
Edasi kulges koha langus suurema sammuga. Kolmas vahetus kaotas võitjale 8 min, koht 20. Ja viimane vahetus veel 7. kohta. Täpselt sama koht, mis eelmisel aastalgi. Pettunud olen praegugi, sest oleks tahtnud ikkagi poodiumile (esim 15) pääseda.

Sellega üritus veel läbi ei saanud. Pestud, saunatatud, toidetud ja pool tundi magatud tuli valmistuda "Lennart Johansonil" Jukola 5ndaks vahetuseks. Pikk oli see ootamine, kuid asi oli end väärt. Mõnus hommikuse sooja päikese käes starti oodata. Joosta muidugi absoluutselt ei jõudnud, seda näitas ka pulss, mis üle aeroobse ei jõudnudki üldse minna. Alles viimasel km-l ärkas keha üles ja lubas natuke kiiremat sammu tega. Tehniliselt oli rada jällegi väga lihtne, jookse mööda teid. Vaatasin just tulemusi- Lennart jooksis välja 179. aja, kaotades 17 min vahetuse parimale.

Ürituse tulemused

häving

2009-06-09T21:44:00.004+03:00

Liiga hea enesetunne, liigne enesekindlus (modelil sujus kõik väga hästi).
Tegelikult.. peale esimese KP kättesaamist arvasin, et võib tempo peale panna ja tuld anda, kuid kahjuks ei suutnud enam kaarti jälgida korralikult. Ja sinna samusesse ka järgmine etapp ka läks. Ja järgmine ja ülejärgmine...
Peale pikki ekslemisi oli uju nii ära, et tahtsin ära finishisse jalutada, aga trenni mõttes otsustasin siiski lõpuni joosta ning siis eelviimane KP vahele jätta, et tulemust ei saaks. Suures saginas sveitsi tüdrukutega lõpus kihutades. Viimasel kohal suure suure kaotusega oma nime näha ei tahtnud. Aga unustasin ära
Saatusel oli siiski see plaanis, et ma tulemust kirja ei saaks. emiti mahalugemisel tõmmati kõrvale, prinditi etapiajad, toodi kaart ja näidati "nää see on puudu". Õige.
GPS tracking ja kaart on siin. Saab näha, mida me teised tüdrukud kaa tegid.

taskud täis hõbedat

2009-06-01T15:04:00.006+03:00

Igaastane Balti lahing Lätis Kuldigas kauaaegsete konkuretntidega oli edukas, peaaegu võiks isegi öelda, et võidukas.
Reedene "roheline"model ehmatas nii mõndagi ära, kostusid siit ja sealt kuidas nuriseti võsa ja halva joostavuse pärast. Tundus nagu oleks ainult nende egodele see ette jäänud, mõtlemata et tegelikult on samad tingimused kõigil. See, kas sellisesse metsa minnes aktsepteerid ebameeldivusi või üritad nendega võidelda on igaühe enda teha. Võib aga teadmiseks võtta, et vastumeelsus ja vastikuse tunne tegelikkust ei muuda...

Jooksnud rada mitmeid ja mitmeid kordi läbi oma mõtetes, teinud ka parandusi peale viimase võistlusinfo saamist, olin stardiks valmis. Kõik oli läinud sujuvalt ja teadsin, et saan sel hetkel oma ainsa kohustusega ka päriselt hakkama.
Kuna jooksuvormi võib hetkel halvaks nimetada (väsimust on liiga palju kuhjunud), siis ei olnud muret, et jooksu tempo kaardilugemise kiirusest suurem oleks.
Puhas see jooks siiski ei olnud. Väikesi kaari ja kaldumisi tuli küll, kuid vigu, mida sel hooajal nii ohtralt teinud- neid mitte.
Vaate KPs polnud aimugi, mis kohal võin olla ja kui heal/halval kohal olen- jätkasin jooksu samas tempos. See, et finishis liidrikohale tõusin polnud kaa eriline üllatus.. sest kui MÕTLED läbi oma HEA jooksu stardist finishini, siis mõtled ka sellele rahulolutundele/rõõmule finishis, misiganes koht ka poleks...
Räägiks ka kujutluse kasutamisest, aga tean, et skeptikuid on palju, siis pole ehk mõtet aega raisata...
Tulles tagasi võistluse juurde, siis olen väga rahul hõbedase medaliga, seda ma tahtsingi. Ning muideks- see on mu esimene õnnestunud Balti MV. Kindlustasin koha MMile.
Hea meel ka teiste medalite üle, nagu Markuse 3. koht- väga tubli töö!

Teates lootsin, et tuleb naistele 2 medalit. Kaksikvõit kõlaks üsna ilusasti...
Tüdrukud olid tasemel ja ära me tegime. Võistkonnad olid küll huvitavalt komplekteeritud, kuid tase pea-aegu võrdne, seekord siis teine võistkond esimesest üle.
Kahjuks ei saanud Annikaga finiši sirget tõmmata, sest tegin peale vaate KP-d kole palju vigu. Vaatekast kogunes liiga palju informatsiooni, mille õige käsitlemisega hakkama ei saanud ning see lõi keskendumise täielikult paigast.

Igaljuhul kena oli näha ka, et mehed lõunanaabritele selga näitasid ning esimese ja kolmanda koha võtsid.
Kahju vaid, et Eesti Lätile üldarvestuses mõne punktiga alla jäi.
Aga järgmine aasta jookseme juba oma metsades.. ;)

millal kümblema lähme?

2009-05-23T22:26:00.003+03:00

Mina ja Piibe saime Tartu Linnasprindis esikoha naiste arvestuses. Ja auhinnaks see...

EMV 50:50

2009-05-18T16:09:00.004+03:00

Esimene 50:
Silmi ees virvendanud ja auahnust tekitanud medalike, riputati Annika kaela. Võidab see, kes kõige vähem viga teeb.
Ja mina tegin seda analüüsi põhjal 17st KPst 12-ga, mõnega vähem mõnega rohkem, kokku tiba üle 4 min.
..milline ebaõnn..
Teine :50
Ammu otsustatud teatevõit/tiitli kaitsmine õnnestus. Päev enne Annika viskas nalja selle üle, et tema ei tee midagi.. et tulemuse otsustamise "jätame" kolmandale vahetusele. Kogemata nii juhtuski, et sain Viivi endale kaasa (või vastupidi?). Igaljuhul ärajooksu plaani sisse lülitada ei saanud- tema eest juba niisma ära ei jookse, eriti kui väsimus sees. Aga etapivalikutega?.. ka neist polnud abi, ikka ja jälle saime KP-des koos kokku.
Päris kole on joosta ja mõelda, et varsti on lõpp ja ei tea kui kõva tempo peale pannakse ja kas ikka veab välja.. Vedas küll. Pelae vaate KP-d ainsa mõeldava variandina oli võit. Muudele variantidele tol hetkel mõtlemiseks luba polnud.

Tallinna meistritiitel jäägu tallinnlasele

2009-05-07T23:22:00.004+03:00

jälle üks ebaõnnestunud jooks- Tallinna MV. Saue võsa oli iseenesest päris meeldiv ja rada kaa hea ja kõik muu selle juures, aga see et ma vale KP (4.) võtsin on küll kahetsusväärne.
Sel hooajal juba mitmes jooks, mis tulemust ei saa...???

parim võidab

2009-05-05T15:49:00.003+03:00

Ilves 3.. ja selle kaua oodatud 2. päev, mil selgitati välja kes sõidab Taivanisse World Games´ile.

Eelneval päeval ebaõnnestunud jooks ei avaldanud negatiivset mõju, pigem vastupidi. Sain aru, et jooksuga alla ei jää, vaja vaid puhtalt joosta. Nii enam-vähem tegingi kuni... Praeguseni ei saa päris aru, mismoodi see saatuslik viga sisse tuli, kuhu täpselt välja jooksin, sest too maastik ja kaart mitte kuidagi mu peas kokku ei sobi (ei jooksnud väga kiiresti, sest teadsin et raske KP). Aga seda nüüd küll, et mõtted vajusid sellele, et "kõik teavad, mis seis on" sest olin just jooksnud raadio KPst läbi. Viriseda oleks võind ka kaardi õigsuse üle.. nagu nähtamatud sihid ja murdunud puude räga, joostavust halvendavad alad..
Veel poolel maal olin täpselt paigas, aga...võta käbi! Kui ei ole valmistund vea tegemiseks, siis sellest välja tulla on raske.
Huvitav oli vaadata splitbrowseri graafikut- milline kukkumine!
Õnnitlused Merikesele.

Lõuna Sverige metsades

2009-04-22T21:29:00.008+03:00

Pool tundi ootamist, 6 min pingsat närvitsemist (kas jõuab check-in´i või tuleb oodata uut päeva), 14 h laevaga ujumist, 6 h autoga vuramist ja jõuadki Lõuna-Rootsi, kus valmistuda Skandinaavia klubide esimeseks iga aastaseks suursündmuseks- 10milaks.
Hiisil oli laager.
Juba esimene treening maastikul teatas, et:
1) koju tervena ei lähe... kas teibid või mitte, hüppeliigesid terveks ei jäta. Paha hakkab kui mõleda kui mitu valusat vääratust ära tuli kannatada.
2) tuleb kasida teedelt ja hakka maastikul, (murul) jooksma! -üldse polnud jõudu pehmel pinnasel jooksmiseks
3) kui kaarti ikka ei vaata, siis punkti ei jõua..
4) Toomemägi trennipaigaks! - et jõuaks tõuse joosta.

Võtsin osa ka Elitserieni lühirajast (Q ja F), sprindist.
Tüdrukud tõmbasid luukered kapist ja lasid neil joosta. Milline kiirus! Tundsin end veereva tarretisena nende kõrval. Aga ei põe, aega on.

Lühiraja eeljooksus oskasin kohe raja alguses end ära eksitada. Etapp 1->2, lugesin 2->3. Kukkus 2 minutit, siis paanika hoos ei osanud enam kaarti korralikult lugeda ning selle tulemusena võtsin lisatõuse, valisin valed teed.. ning ei võtnud konksu kohalikele jooksjatele, vaid üritasin oma variante teha, mis aga kuidagi kasuks ei tulnud.
Järgmise päeva nö B finaalis aga oli hoopis teine lugu ja jooksin välja 3. aja.
Ja sprindi tulemusest ei ole mõtet rohkem rääkida kui teha 0,5+ 2,5 min viga ja oled üldse aeglane...

Tiomilal oli meil üsna kirju võistkond (2 venelannat, soomlane, rootslane, eestlane). Minu osaks sai 4. vahetus.
Kulges nii, et Natalia tuli 13.ndana, siis järgmine 36. kohal, siis 33 ndal, mina 29ndana (vahetuse 27. ja oma hajutuse 1. aeg) ning viimane vahetus 35. kohal.
Ei saa selle tulemusega hoobelda.
Ise võis enam vähem oma jooksuga rahule jääda. Suuri vigu just ei tulnud, kuid teevalikute kallal annab küll paari minuti osas norida. Õnneks osutus maastik palju meeldivamaks kui valmistunud olin ja ka rada kulges enam-vähem nii nagu oletasime et ta kulgeda võib.

Hea tunne jäi sisse.

lõunamaal Lätis

2009-04-06T17:19:00.002+03:00

Toimus nädalavahetusel Riiast lõunapool Kurzemes Pavasaris nimeline võistlus, kus lapäeval wre lühirada ja pühapäeval tavarada.
Teekond sinna osutus ajaliselt pikemaks kui oli planeeritud. See tähendas autoga stardi lähedusse kihutamist, 1 min soojendusjooksu, kiiret numbri leidmist ning stardipiuksu ootamist.
Maastik oli lihtne ja kiire ja roheline ja meeldis mulle. Kui välja jätta üks üle minutine viga ühe lihtsa KP-ga, siis võiks üsnagi rahule jääda. Soome-lätlasele jäin siiski 1 minutiga alla.
Tavarada oli jällegi lihtne ja kiire- ütleks, et "ainult jookse rada", aga kuna lõpus pudenes kole palju vigu, siis võib järeldada et ka orienteeruda oli vaja. Kaotasin samale tegelasele, nüüd siis veidi üle 3 minuti. Kokkuvõttes jäin hoidma oma teist kohta, Kirti mu järel kolmas.
Oli nagu suvi.. + 18 C!

Olen kuum...

2009-03-20T19:04:00.006+02:00

... üle 37 kraadi. Keha ja vaim teevad koostööd, ilma et minu nõusolekut küsiks.
Peale Itaaliat on treeningmotivatsioon väga langenud kuni jõudis tasemeni, kus ükski ilus mõte trennist enam ilus polnud. Aga tegin edasi. Kuna oli tunda väsimust, siis piirdusin ühe trenniga päevas ja võtsin mõned kergemalt. Siiski osutus see ebapiisavaks. Aga kui palavik kaela veeretada ning "õnne" korral mõne haigusegi leiab, siis saab piduri peale küll...
Pean tunnistama, et nautisin esimest paari päeva, kui absoluutselt trennile ei pidand mõtlema ja nii palju aega muule jäi. Sai tegelda kooliasjadega ja mõelda uusi treeninglahendusi. Ja näe- mottki tuli tagasi! Tundus, et tervis kaa..
Aga tänane päev on Must-Masendus ise olnud. Ei aidand enam ussi ega püssirohi, tuli haarata karmimate ravimite järele. Õnnetuseks ei ole needki veel aidanud. Ühesõnaga, serenaadi rõdu all mulle laulda pole mõtet ning mu poolest võib ka puhk-löökpilli orkester uksetaga paugutada- ma niikuinii ei kuule.

Olge te terved!

Saapa sees ja saapa all

2009-03-07T22:53:00.010+02:00

Needus on peale pandud! Lumi jälitab! Lähed LÕUNAMAALE- Itaaliasse, ja leiad eest lume.. #!?¤!#€{@£!!?

Reisi esimestel ja viimastel päevadel sain läbi elada jälle üksi reisimise võlud ja valud. Kui juhtub, et saad soodukaid ja soodukaid ja lõpuks kui ka hosteli valvuriga sõbraliku jutu peale saad ning ta sulle ööbimisraha tagasi annab, on üsnagi positiivne. Aga suure raske seljakotiga (eriti kui oled säästuprogrammil ning ei arvesta sellega, et oled citys ja distantsid on pikemad kui seda kaardi järgi oletad+ kotis veel paar veinipudelit kõlisemas, siis lihtne ei ole). Roomale sai 2x ring peale tehtud.
Rongiga Rooma- Pescara üle 5 h sõitu, läks libedalt. Sai ju aken alla tõmmatud, sinna küünarnukkidega peale lösutama jäädud, pea aknast välja pistetud..lastud tuulel tukka sasida ja päikesel silma särada... milline õndsus!
Sealt koos Hiisi ja teiste tegelastega sõitsime lõunapoole. "Saapal" on seal üks "kukekannus".. vot sinna peale kõrgele mägedesse 3 ööks, kus see lumi ees ootaski. Trennid enamasti all kas Aadria mere ääres või linnades.
Saanud seal minema ootas meid hotell otse mere ääres Taranto juures. Olgu ära mainitud, et mõlemal päeval oli MOC´i võistluskeskus otse me hotelli ees ja võistlusmaastikud samad, mis eelmisel aastalgi- Chiatona.
Võistlusest nii palju, et lühirajal suutsin keerata ühe 4-5 min vea+ veel mõned poole minsased vead. Kaotus võitjale 6 min! Aga positiivne oli see, et palju etappe võitsin v olid paar-kolm sek kehvem. Vara veel vormi testida, aga võrdlus tegijatega oli hea.
Sama päeva õhtul oli öine linnasprint, mille tulemusel sain DQ, sest suutsin pikal etapil jätta ühe KP vahele.
Järgmise päeva tavarajaks olid pinged maas (lootus võita metsikult suurte numbritega tsekk oli kadund). Peale ühe natuke tobeda vea oli jooks tehniliselt suht perfecto. Väss oli küll igas lihases, närvis ja elundis, aga näe äragi võitsin. Seegi tore, sai Matsiga kätt suruda, koos poseerida ning vino rosso kotti lisaraskuseks libistada.
Huvitav nähtus: Hannula oli korraldusmeeskonnas, täiesti üksi itallaste seas. vapper!

Hästi palju sai teha linnasprinte, nii et laagri lõpuks jalg enam ei kerinud. Jalkamats rannaliivas, suplus riietega meres, naha soojendamine UVA kiirgusega, metsikud söömingud nii et paha hakkab, soome keele õppimine, itsitamised auto tagaistmel daiver´i juhtimisoskuste üle, itallaste versus soomlaste ajakäsitlus, vino rosso, vino bianco.... nimekiri on pikk.

esimestel päevadel elasime mingis sõjaväe baasis. ühel hommikul oli pildistamine tähtsate tegelastega ning järgmisel päeval ilmus see ajalehe esikaanel ja sees. Ka see mees sai lehte.
Tore laager oli!

Sise-o ja suusa-o

2009-02-09T16:30:00.003+02:00

Peale laagrit lõunas sai aeg maha võetud ja pealinnas veidike ringi vaadatud. Sai oma jalaga isegi Kadriorus käidud (pole enne veel sinna sattund).
Aga kõige positiivsem oli sise-o. Nibin- nabin pääsesin edasi järgmisesse jooksu, kaotades jooksu võitjale üle 4 minuti (mingi 60%)!!! Nii see esimene kord läks.. kõnnid ja vaatad ja ahastad, et MITTE midagi aru ei saa.. totally blackout.. siis jooksed, täiega, ning avastad, et ei pääsegi läbi ning järgneb valus pea murdmine, kuidas sinna ikkagi pääseb.
Teine jooks hakkas juba nokkima veidike ja päris sellist musta auku ei tekkind. Pääsesin edasi finaaljooksu, kus sai juba jala kaa vaikselt käima. Aga kuna oli hästi palju KP-sid ja siis vaja kaart ümber pöörata ja sama kribu-krabu läbida, siis kogemata lugesin valesti ja jätsin KP vahele. Peale selle õnnestus mingi hetk ka naaber- KP korjata, mis kõik kokku tähendas disklaffi.
Mis seal ikka, esimene läheb ikka aia taha. Olulised on emotsioonid, mis üles üles korjasin.. VÄGA VÄHA VÄGA VÄGA vinge üritus!
(muidugi kole kahju on sellest, et paari nädala pärast kui see nö lausa koju kätte tuuakse, olen hoopis tuhandete km kaugusel).

Möödunud nädalavehtusel peetud suusa-o EMV oli mu esimene suusa-o peale vähemalt 6 aastat. Ka suuski pole viimase kolme aasta jookul alla saand just palju (st et sel aastal ainult ja seda 4x, kokku 3 h). Seega ei saanud võtta mitte mingisuguseid ootusi ja lootusi tulemuste osas. Idee: minna ja nautida nagu pühapäevaorienteeruja. Ja nii oligi hea.
Tehniliselt võin üsnagi rahule jääda (v.a mõned otsustusvõimetuse hetked ja kogemata edasi-tagasi- edasi sõit.. juhtub).
Suusa libisemise kohta ei oska öelda.. pole oma vanu Visu racer´eid kaua määrind ja pole head suuska jala all tunda saand :S
Ka märke-o oli päris tore (andke andeks, aga kole naljakas oli vaadata neid, kes suurest mäest alla tuhisedes äkki ninuli edasi lasid), kuid nüüd võis küll kurta, et suusk keeldus libisemast. Kui ei saa suusaga, saab jõuga. Mäest üles.
Eesmärk: puhas-o, ei ühtegi häbiväärset karistusringi! Aga võta näpust, ikka sain ühe, sest olin kindel, et võtsin õige KP (mis aga ei piiksund) ja seepärast jätsin muu suvalise võtmata. Kuigi selle viimase KP-ga oli iga võistkonna ühel liikmel mingi jama..
Sellegi poolest- jällegi üks positiivne elamus, ning kui ilm soe, siis võiks seda veel teha.

Tibake vaheldust Kataloonias

2009-01-31T18:23:00.022+02:00

Bonjour!

Umbes poolteist nädalat enne toimumist, sain nö eksklusiivse pakkumise, mille kasuks ka otsustasin- minna 8 päevaks laagerdama Püreneedesse Sanderi ja Markusega. Lendasin poistest eraldi, päev enne, mis andis kokku 1,5 päeva Barcelona ja Girona külastamiseks.

Esimesed emotsioonid- keegi poleks suutnud pühkida näol seda irvet, mis seisis seal suurest rõõmust näha päikest ja tunda selle soojust, astuda oma jalaga rohelisel murul, minna jooksma õhukeste riietega! Kõik oli imeline.

Kuna olin alahinnanud linna suurust, siis kulus kõigepealt oma hosteli leidmiseks 2 h. Puhas kõndimine mööda ühte pikka sirget tänavat. mlilline laagri algus!
Turistijooksuga (fotikas ja kaart näpus jooks mööda tänavaid, kus tuli nii umbes iga 5-10 min tagant fotopeatus) sai pool linna vaatamisväärsustest vaadatud. Järgmisel päeval peale üllatavalt rahulikku und (hostelis käis pidu u kl 4 öösel) kiirem hommikujalutus kaardiga 2 tunnikest, et siis tagasi hostelis check-out teha ja kotiga turistima minna.. kella 11st 17 ni, üsna väsitav peaks mainima. Seejärel u 2 h rongisõit Gironasse, mis samuti märkimisväärselt rohkete ajalooliste vaatamisväärsustega (fantastiline vanalinn!). Poole kümne paiku kihutas punane välk, mille roolis hr Loodus raudteejaama, ja korjas mu peale. Algas mitte eriti pikk sõit Prantsusmaa poole.

Vinca oli nimeks külal, kus elasime. Toad ja voodid said sõbralikult jaotatud (no 3le inimesele maja, mis mõeldud 8-le), turu ja supermarketi shopingud sõbralikult, treeningud ja treeningpartnerid viisakalt (Sander üksi, mina Markusega kuna viimane oli sunnitud "tiksumisrežiimil" treenima). Kartsime, et köögi poolega tuleb kõige suurem probleem- kes süüa teeb? sest teadagi pole ma eriline Köögi Kata. Aga saime ka sellest murest üle, Sander hommikuti; ülejäänud minu dikteerimisel M&S abil.

Oli päikest ja lund, tuult ja tormi (mis viis elektri kahel õhtul ning "romantilist" õhkkonda küünla ja kamina valgel tekitas. Siinkohal arvasid poisid, et Nikolas Sarkozy on hoopis mures prantsuse iibe pärast). Tõusudel jalg nurrus all ja palus, et niipea ei lõpetataks. Nii kujunesidki hommikused trenni vähemalt 1,5- 2h pikkusteks ja õhtul kui plaanis natuke liigutada, kets lausa nõudis kiiremini, kaugemale, kõrgemale...

Kõrgustest nii palju, et enamasti algasid nad 200-300m pealt ja liikusid kuni 950 meetrini teinekord. Korra isegi 1600 m peal, see sügavamal mägedes Hispaania poole peal. Sellega trenniga oli tegelikult nii, et planeerisme orienteeruma minna, aga öösel tuli paks lumi maha, mis isegi oli teada, aga no kes ei tahaks Susanna Tervoga trenni minna ;) ?!

Viimasel päeval võtsime kolmekesi ette matka. Nagu paanis nii ka teos.. 4h. Kõndisime vaid paaril väga järsul tõusul, ülejäänud ikka lennufaasiga liikumine. See tähendas, et õhtul võis mõnuga pankooke šokolaadikreemiga kugistada :P

Tundidest kaa rääkida? nooo kogu lõunamaa pinnal veedetud ajaga (9 päeva) tuli 22,5 tunnikest. Mis kõige veidram- venitusharjutusi tegin ehk ainult 3 treeningu järel ja sedagi max 5 min, ning lihased endiselt üli heas konditsioonis. Super!

Ja kas pole mitte raske end välja jooksma ajada taas siin eestimaa pinnal? Lohutuseks: 3 nädala pärast saab uuesti kevadesse! Seda juba Itaaliasse koos Hiisiga.

The Person Who Thinks He Can

2008-11-17T15:50:00.003+02:00

If you think you are beaten, you are. If you think you dare not, you don´t!
If you´d like to win, but you think you can´t, it´s almost a cinch that you won´t.
If you think you´ll lose, you´re lost. For out in the world we find,
Success begins with a fellow´s will; it´s all in the state of mind!
If you think you´re outclassed, you are. You´ve got to think high to rise.
You´ve got to be so sure of yourself before you can win the prize.
Life´s battles don´t always go to the strongest or fastest man;
But sooner or later the person who wins in the person who thinks he can!

Anonymous

2008-11-11T17:05:00.001+02:00

Minevikust, tulevikust ja arvamustest

2008-10-30T17:36:00.010+02:00

Aeg kokkuvõteteks.. mis toimus möödunud hooajal.?

löönud kokku numbrid, vajus nägu krimpsu..nii vähe tunde! see ei tähenda seda, et ajan taga suuri numbreid. ei ei üldsegi mitte. leian, et palju olulisem on siiski kvaliteet.

Aga 407h on ikkagi veidi vähe! Tundus, et treeningute maht oli palju suurem kui aasta enne seda, aga tõus oli vaid 9%!

Mis siis juhtus? Lugedes kokku tegelikult treeningutele kulutatud päevad ja võttes arvesse põhjusi, siis on näha miks..

Vigastus: ei teind midagi 7
tegin* 21+..?..
Haigus: ei teind midagi 4
Laiskus: põhjuseta 5
põhjusega** 7
Puhkus: täielik 31
kerge tr 10
KOKKU: trennita päevi 54
trennipäevi 317

* treeningud vähendatud ja/või muudetud
** reisimiste, koolikohustuste tõttu polnud võimalik

Võrreldes eelmise hooajaga oli auke tunduvalt rohkem.
Kuna külge saadud vigastuse tõttu polnud võimalik teatud treeningud, siis see andis tunda terve hooaja. Näiteks intervaltreeningud. Kevadeks kui jalg enam vähem taastunud, oli aga juba hilja. Mul on kiirustreeningutega harjumiseks tarvis valmisolekut ja tunnet, et valu on hea. Kui see puudub on ka raske end sundida. See aga viib juba järgmise teemani..

Nimelt hakkasin tegema plaani, et kujundada teatud rutiin ja vaimne valmisolek kevadeks. Plaanis 2x nädalas kindlatel päevadel natuke raskemat sorti treeningud Toomemäel. Kuna on palju naissoost o-noori, kellel oleks ometi aeg hakata "jooksma", siis olen kutsunud ka neid.
Igaljuhul olen asja veidi liigutama hakand, kuid juba olen saanud hulga kommentaare ja küsimusi, et "miks nii suure huraaga..", "mis mõttega sa selliseid treeninguid praegu juba teed?".. AGA KUI MITTE PRAEGU, SIIS MILLAL VEEL???? Usun, et väga paljud võivad tunnistada, et pole kevadel jõudu ega ka kiirust, kuigi on mõned treeningud teinud. Aga otse loomulikult nii juhtubki! Need asjad ei käi üle päeva, nädala ega ka kuu. Selleks kulub veel rohkem aega. Juba vaimselt rasketeks treeninguteks valmistumine võtab aega...

No igaljuhul leidisn ühe loo ka GBR koondislase H. Palmeri kodukalt, kus jutu mõte on suht sama.

Kas keegi teab, mida teevad taani orienteerujad aasta läbi? Ei tea? Uurige järgi!

Jõudu tööle!

kuulutaKS hooaja lõppenuks.?

2008-10-12T12:00:00.002+03:00

järjekordne jooks, seda 25mannal, tõestas taaskord, et minu vorm on kadunud. ei jõua joosta, st kiirust pole üldse ja kaardilugemine kõige selle juures on väga vilets. võistkonnal erilist edu ei olnud. aga hea kui laevareisidega pingeid maha lubatakse võtta :)

muidu orienteeruda tahaks küll, aga võistlemine on veidi liiast. jäänud on veel üks võistlus. hallikko teade järgmisel nädalavahetusel.

on tunne, et meie õhkkond ei soosi sügisest orienteerumist. viimasel kolmel aastal (kui olen eestist ära olnud) pole sügiseti suuri motivatsiooni puudusi olnud. nüüd kodupinnal annab jälle tunda.. (järeldus tehtud ka teiste meie o-sportlaste põhjal).

kas see on siis kellegi vorm?

2008-10-06T21:23:00.005+03:00

mult on küsitud, et miks ma siis viimasel MK Sveitsis nii halvasti jooksin, kas tegin ülisuuri vigu, oli rada nii raske??? vastus on EI.

viimased stressirikkad ja ülikiired ajad (kooli tõttu) on andnud tunda ka treeningutes, seda negatiivse mõjuna. olen ikka püüdnud teha nii üht ja teist treeningutes ja isegi arvanud, et vorm ehk pole paha. kui aga saad võrdluseks hea mõõdupuu, siis avaldub tegelikkus...

Ei saa ka öelda, et oli lihtne üksinda seal kõike korda ajada. see aeg kui teised sportlased lesisid mugavalt oma hotellitoa voodis ja püüdsid võistlusele keskenduda, tul mul tormata linnas ringi, et uurida kuidas on lood ühistranspordiga, käia team leaderite koosolekul, kulutada iga oma vaba minut koolitööle (seda ka enne starti), jagada tuba suvaliste backpaceritega (mitte et mul nende vastu midagi oleks, aga võistlustel olles pole see siiski parim variant)...
Igaljuhul oma arust jooksin lühiraja suhteliselt hästi. maastik oli lihtne, polnud füüsiliselt raske (ehk polnud sveitsi mägesid), tehniliselt kah lihtne. jah, tegin ühe 2 min vea ja veel väiksemaid vigu, aga üldjoontes oli tunne et tegin hea jooksu. muidugi õhtul teada saanud oma tulemuse oli shokk parajalt suur.

Sprint. ok siin oli tõesti tunne et jalg ei liigu üldse ja lihtsalt ei suuda kiiresti joosta, samas oli raskusi ka kõige lihtsamate teevalikute tegemisega (tuli igas KP-s seisatada). ehk kui ikka pole teinud vastavat treeningut, siis mida muud loota! jällegi kohake viimaste seas.

nutune lugu. ei tulnudki tagasi positiivsete emotsioonidega nagu eelmine aasta. see on viinud ka mõtetele et kas kool või sport.? kokku nad ei sobi, nagu ka professorid seda räägivad..

kaua oodatud kullake

2008-09-06T21:47:00.001+03:00

AINUS hea asi pika raja puhul on see, et päev enne võib süümepiinu tundmata süüa niipalju kooki kui tahad!

stardijoonel jalg värises mõttest, et pean 16,5 km pikkusel rajal tüdrukutega sammu pidama. õnneks ei toimunud teatevõistlusele sarnast K-punkti suunas tormamist, aga 5 min hiljem juba küll...
asjad liikusid omarada... Annika jäi võssa kukeseeni (ma arvan) otsima, Maretil oli tuli takus ning mina, Kirti ja Merike jäime kolmekesi vigu ja sigu ajama. seda selle hetkeni kui sini-kollast särki ees vilksamas nägema hakkasime, siis sai juba neljakesi koos kablutatud. Üle 30sed tahtsid küll mind maha raputada ning kontrollisid seda aeg-ajalt kaela harjutusi tehes. "Aga no kuulge nii kergelt ei pääse!"
üsna lõpule lähedal piilusin kaardile liiga vähe ning tuli u 1 min viga, mis tähendas, et Kirti ja Merike said võimaluse koos võsa joosta... ja omavahel lõppu lükata ning siis "sulle-mulle" kõige paremad metallitükid ära jagada.
Aga näe, võsa ignoreerides õnnestus punasärgid enne viimast KP-d kätte saada. "Noh, viimane võimalus sel aastal!! Võta ära!"
oki-toki

segased ajad

2008-09-06T20:47:00.003+03:00

peale MKsid võtsin aja veidi maha ja pöörasin tähelepanu muudele asjadele. seetõttu oli valus mõelda võistlustele, mis ees.. eestikate sprint, öine, tava. sest kuidas oleks võimalik võita metalli kui trenni teha ei taha.!?

Seega tulemused:

täielik põrumine sprindis- liiga palju vigu, sh KP vahele jätmine.

öine...hehee see on naiste klassis alati üks tsirkus.

tava... ei olnud jalga, ei olnud pead.

algas kool. planeerisin hakata taas kiireid trenne tegema (vaja MK finaaliks siiski vormis saada), aga no üksinda pole ikka see ja viitsimist kaa pole veel tagasi tulnud. raske.

MK 3 etappi.. ebaedust 7. kohani

2008-07-27T14:37:00.004+03:00

hakkab jälle pihta... kohad jälle 30ga..

sprint. stardiks lasti meil joosta k6rgele mäe otsa, kust oli näha v6istluskeskust ning kuulda kommentaatorit. lagedal tundramaastikul oli juba kaugele näha kus v6iks KP olla ja joosta täpselt või.... tunda piinlikkust rahva ees vigade tegemise pärast, sest pealtvaatajaile oli see kui vaatemäng laval..
ok seekord tuleb rahul olla, sest paar väikest viga+ üks teevaliku viga, harjumatu pinnas jalge all ja selline konkurents (max arv skandinaavlasi ja sveitslasi), siis 36.koht polegi nii paha.

tavarajal peeti seekord massistardi asemel paarisstart. startisin koos selle aasta jwoc v6itja J.Lönnkvistiga. kuid juba esimesse minnes valisime erinevad teevalikud ja nii ei tulnud midag välja temaga koos jooksmisest. seda pidin aga kahetsema üsna pea, sest jäin esim KP juurde kondama 7minutiks. see tähendas et ka annika püüdis mind kinni. ning siis edasi ei olnud õnne minna liblika ringidele kellegagi koos, vaid pidin üksi segases maastikupusades hakkama saama (mitte et tahaks kellegi järel joosta, aga oli näha et enamik läbis seda kellegagi koos). ja mulle kui lühemate distantside jooksjale oli see 10,8 km pikkune 550 m tõusuga rada üle jõu. lõpetasin 43.kohal

lühiraja päev algas ilusasti.... starti viidi tõstukitega, millega talvel rahvast mägedele kantakse. imtledes vaateid sai unustatud igasugused muud mõtted, mistõttu sai keskenduda iseendale. tänu sellele saavutasin kontrolli oma tegevuse üle- suutsin end sundida korralikult kaarti ja kompassi jälgima kuni viimase KPni. tundra maastik pole just lihtsaimate killast ja seetõttu tuli ettevaatlikkus kasuks. suutsin ära hoida suuremaid vigu. tulid vaid mõnesekundised, kõige suurem neist 30 sek.
viimase KP poole tõtates teadsin et koht saab olema hea... oletasin et top 20. finisheerusin liidrikohal, oh seda üllatust!
kuna tulemuste ülespanekuga ei kiirustatud, siis ei teadnud ma veel koju minneski mis kohal olin. ainult paljud õnnesoovid hea jooksu puhul reetsid, et koht on vist hea..
ametlike tulemuste list käes..
1. Anne Margrethe Hausken NOR 37:17
2. Ingunn Hultgreen Weltzien NOR 38:57
3. Angela Wild SUI 39:02
4. Sofie Johansson SWE 39:05
5. Tatiana Ryabkina RUS 39:13
6. Bodil Holmström FIN 39:14
7. Liis Johanson EST 39:15

"misasja??? pole võimalik!!"
võisin ülimalt rahul olla, et sel hooajal ometi üks tulemus!
1 sek poodiumikohalt puudu... natuke kahju ikka, aga samas- nii heast positsioonist poleks osand veel unistada.

nii tõusin veidike ka MK üldarvestuses.. Annikaga jagama 50ndat kohta.
Ka temal oli hea jooks- 16. koht ajaga 41:18

lihtsalt fun

2008-07-27T14:34:00.003+03:00

mida kõike ka vana eesti särgi eest välja ei käida...

MM teade

2008-07-20T18:52:00.001+03:00

lühidalt: üks s.. teise järel!

põhjused: võistkonnaga KOOS ÜHINE eesmärk seadmata, liiga pikk rada, jätsin ühe KP vahele

Metsa see..!.. lühirada kui...

2008-07-18T23:31:00.004+03:00

....oled nõrk ja järel joosta ei jõua (et kaa hea tulemus välja joosta.!!)
Lühiraja eeljooksu üle üldse kurta ei saa. Sai pea külmana hoitud, lisatud veidi kiirust, kus vaja ja pidurdatud seal, kus oht viga teha. Seega valgusfoor töötas hästi. Jooksu 9. aeg ja kindlalt finaalis.

Finnal aga.. kui tunnet pole, siis seda pole! Ja kui on raskusi juba K punkti leidmisega kaardil ning siis kohe 1st 2se KPsse lugema hakkad.. lööb see mõtted mujale. Seega seismist ja ümbruskonna uudistamist oli oi kui palju. jõudis järele ka Minna Kauppi.. ning samahästi oli ta ka läinud. lennuk! (tõusu jooksis nagu oleks tegu staadionijooksuga). Seal ma sis uhkes `üksinduses` kulgesin, kaameramehed ja nende juhtmed metsas, häirimas sportlasi.. ja oiii kui mõnus oli teha täpselt nende kõrval lollina seista ja mitte aru saada kus kohas see KP on!.
Peale suuri pauke sai end kätte võetud, aga no joosta ikka enam ei tahtnud/jõudnud.. ning teenisin oma 32.koha.

MM ,Olomuoc, Tsehhi, sprint

2008-07-14T16:06:00.003+03:00

Eeljooksu eel soojendusel tundsin, et jalg ei taha all mitte kerida ja jube väsimus sees. eelstardi joonel sain muret kurta ka peatreenerile, kes lohutas sellega, et "joosta polegi vaja, piisab kaardilugemisest". nojahh kui joosta ei ei jõua, siis peaks olema aega vähemalt kaardilugemiseks. nii ka enam vähem oli, vigu ei tulnud eriti. olid vaid kahtlused ühe etapivaliku osas. hiljem kaarti uurides leidisn ka et hoopis üks teine etapp sai veidi kehvalt lahendatud...
see selleks.. piisas, et kindlalt finaali pääseda ning joosta oma jooksu 30st 10. aeg.

Finaal. särk kleepub ja tekitab kägistamistunnet, jalg ei liigu ning pulss kõrge..
enne eelstardi joonele minekut saab aga jala lahti ja tunne on hea.. füüsiliselt.
saanud kaardi hakkan leiutama ei-tea-mida. niisiis hävin esimesse KPsse minkuga, kolmandasse minekuga, sest ei saa kaardil olevast värvist (oliivrohelised triibud) aru, et kas tohib sealt läbi tõmmata või mitte. (lõpuks tõmban läbi, sest tean et olen juba nii halvasti jooksnud, et vahet pole kui maha võetakse). häving viienda KPga (90kraadi vales suunas+ mäkke üles), jne....veel paljude KPdega.. pole ka mingit tahtmist enam pingutada.
seega ei saa tahta ka paremat kui 38.koht kaotusega 3:05 min.
hale!

tulemused

EMi ja MMi vahel

2008-07-14T15:55:00.002+03:00

oli palju laagreid: veidi üle nädala soomes, et valmistuda jukolaks, mis läks meie võistkonnal (Hiisirasti) üldjoontes hästi, lõpetades 28.?? kohal.
seejärel nädalake tsehhis, et vaadata üle MMi maastikud, mis polnud just nii meeldivad nagu nad mul meeles on olnud (ei mäleta seda koledat võsa ja põldmarja eelnevatest tsehhi kogemustest).
siis veidike aega kodus treenida ja joosta ilvesteadet, mille me ka võitsime.

Ja seal me seisime..poodiumi 6.kohal

2008-06-04T22:02:00.004+03:00

EM kaarte

2008-06-04T21:42:00.002+03:00

Lühiraja finaal

Teade

Euroopakad..

2008-05-29T14:48:00.003+03:00

Sprint.
Pääs finaali, nagu plaanitud. Rada oli puhtalt jooksukas.
Jooks finaalis.. teadsime, et mingi osa rajast kulgeb liivadüünidel. nii olin end juba pikalt ette valmistand, et nii kui rada düünidele läheb, võtan hoo maha ja orienteerun korralikult. see ka õnnestus. kuid kahjuks polnud valmistand end ette selleks, et ka mujal võib olla väga tehniline. selle lõksu ma langesingi. viga muuseumi alal, kus keerutas majakeste ja paatide vahel pea nii sassi..
vigu hooletu kaardilugemise tõttu tuli hulga. nii ma lõpetasingi 34ndal kohal, kaotades A.M.Hauskenile +1:52 min. Mis seal ikka- sprint oligi alles mu kolmas valik EM distantsidest.

Tavaraja eeljooks
Terve raja ulatuses olin valvel, et nii kui pilt kaardil keeruliseks minema hakkab- tempo maha! Võin olla sellega üsnagi rahul. väiksemaid vigu küll pudenes sisse, aga teadsin, et sellisel maastikul on eksijaid palju ning ei lasnud end häirida.
üsna raja lõpus aga juhtus, et minu ja KP vahele jäi ette üks fotograaf. eeldasin, et ta pole nii l...l, et seista tüpselt KP ees. seega arvasin et olen siiski vales kohas ning hakkasin ringi tuuseldama, ühele poole ja teisele poole, edasi tagasi, sest kõik siiski klappis. lõpuks jõudis järele grupp tüdrukuid (sh Piret, kellest olin ammu juba möödunud). mida muud, võtsin riski nende järel minna (et ehk on neil sama KP). no ja näe... fotograaf hüppas eemale ja KP tuli nähtavale!!
Peale finishisse jõudmist oli küll kole tahtmine minna metsa ja tollel seal kael kahe korra väänata, korralikult.
Sellest hoolimata läks hästi ning pääsesin finaali 14ndana. kaotust aga kogunes +8 min.

Tavaraja finaal.
Juba teel võistluskeskusesse oli enesetunne kehv, seest keeras. Siis teel eelstardist starti (1,2 km) õnnestus mööda tähistatud rada ära eksida! lihtsalt ei näinud kuidas lindid teelt kõrvale viisid. "selge, juba eksin!"
Ja nii ka oli kogu ülejäänud rada... mitte mingisugust kontakti kaardiga ja kui see tekkiski, siis lugesin valesti. peale selle viskasid need suured ujuvad sood närvi nii mustaks, et olin mitmeid kordi valmis rajalt ära tulema. peale selle korjasin poolel maal üles tugeva seljavalu. AINUS põhjus miks ma sealt ära ei tulnud, vaid otsustasin kannatades raja lõpuni teha, oli see, et mul pole ees veel ühtegi EM tavaraja tulemust. no ja lõpuks 40.koht, sellise jooksu kohta, on väga hea.

Õnnelik ebaõnn- Balti MV

2008-05-13T11:04:00.003+03:00

Peale ülipikka sõitu marsruudil Tartu- Vilnius, oli hea meel saada välja maastikule ja teha üks kerge jooksuring kaardiga. Model maastik, mille suhtes oli minu arust kaardil rohelise värviga liialdatud. Igaljuhul oli maastik karvamööda ning tekitas selles osas hea enesetunde järnevatele päevadele vastuminekuks.

Teade. Olime konkurentsis, kuni meie (teise võistkonna) teine vahetus natuke ära eksis. Mööda tuhisesid teiste riikide teised ja ka üks kolmas võistkond. Natuke nutune tunne minna metsa üksi. Sellegi poolest ei lasnud end sellest häirida ning tegin oma. Peale ühe kehva teevaliku ja paari üksiku väikese vea raja esimesel poolel, hakkasd teisel ringil KP-d ise vastu tulema. Punkt punkti järel nopitud, jõuan finishisse...üllatuseks 4 koht.

Tavarada. Ei teadnud eriti mida oodata. Jah, kõvasti reljeefi ja siis täielikult tasast, seda oli teada. Aga kui roheline?? Eelmisel päeval hirmutasid leedukad, et me pole enne nii jubedal maastikul jooksnud. Kahtlane et nii jube olema saab.. seega tegelikult ootasin, et saaks juba metsa.Eelstardi joonel saan veel infot, et kaardipilt olevat hoopis teine võrreldes aastatetaguse kaardiga ja et üks vend meil juba katkestas. See lõi mõtted veidi sassi, aga no mis seal ikka...Jah, esimese Kp-ga õnnestus korralikut puusse panna, seda selle tõttu, et just siis kui oli vaja rahulikult kaarti jälgida ja minna oma rada mööda, hakkasid ees risti rästi paaniliselt ringi tormama läti koonise mees ja naised. Järgnesin neile... ja nii oli tulemuseks üle 5 min kaotus... Korra käis peat ka mõte, et "no metsa küll, rikutud oma EMi katsekas!". Kuid kui pilgu veelkorra eesolevale rajal, siis leidsin, et on liiga vara kaart põõsasse vista, "niikuinii teevad ka teised viga, kindlapeale!".

Edasi kulges raja läbimine päris korralikult, kuni liblikani, kus tegin vea juba käidud KP-sse minnes. Olin sattunud vale loha peale... veel + üle 5 min kaotust. Masendust tekitas ka kui Kirti, kes 9 min peale mind startinud oli. Panin tempo peale, lootuses, et äkki siis saab vähemalt kaotust veidike vähendada. Tegelikult oli see hea mõte, jõudu oli veel kõvasti üle ning suutsin uuesti korralikult kaarti sisse elada."Võistlus lõpeb finishijoonel". Mul aga mitte. Teel eelviimasesse aravsin, et noh lõpp käes.. aga ei suutsin just enne KP-d 90 kraadise pöörde teha ja vale mäe otsa joosta! + 2-3 min kaotust lisaks.

Mis aga hiljem välja tuli, oli see, et kõik meil olid nii kole palju viga teinud. Eestlastest Merikese järel teine, mis tähendas, et võisin pista taskusse pileti EM-ile. Endalegi uskumatu, et sellise jooksu juures nii vedas.

Kaotus võitjale +16 min, Merikesele (3.koht) +2,5 min. Ise 9. koht.

Nali: pühapäeva hommikul bussi juurde jõudes avastame, et meie (Maido) bus oli üleöö teinud läbi iluravi.. nimelt polnud see enam valge, vaid kirju!

Reaalsus hakkab kohale j6udma.

2008-05-01T17:48:00.004+03:00

Oma arust ei teinud tiomilal just k6ige- k6ige halvema jooksu. aga kaotasin oma vahetuse v6itjale E.Engstrandile lausa 8 min! Algul ei shokeerinud mind see nii v2ga, sest oletasin et vigu tuli u -5 min ulatuses. Kuid saanud vigadeanalyysi tehtud, ei suutnud ma seda uskuda... viga alla 4 minuti!! Kas t6esti j2i k6ik ylej22nud jooksu taha!? Jah m2letan, et lennu tunnet just polnud, aga p2ris k2pad maas kaa ei roomanud.!
J22nud paariks p2evaks veel Stockholmi peale tiomila, oli v6imalus treenida paari elit orienteerujaga. V6rdlesin nende ja oma treeningute mahtu, kvaliteeti, kaarditreeningute hulka... sel hektkel tabas reaalsus, ning sain aru, mida Annika kogu aeg ajanud on, et "eesti naistel pole taset ja on v6imatu kuhugi eliidi hulka j6uda". Tal on 6igus. Me ei j6ua kuhugi kui ei treeni samamoodi (treeningmaht 2x suurem sh n2dalas 3-4 kaarditreeningut). Kui meist paar aastat nooremad tydrukudki treenivad rohkem ja poole kvaliteetsemalt, siis mis variant on meil j6uda MMil esimese 10 hulka?? 6nn kui korraldadakse ida euroopas.. meie maastikele sarnastel maastikel. Aega hakkab v2heks j22ma, et seda viga parandad.
See viib m6tted selle, et kas on m6tet raisata aega ja loota ning unistada, et iga aastaga asjad paremuse poole liikuma hakkavad (h2hh, lootsin m6ned aastad tagasi ka, et meie o-koondis v6ib 2008 minna MMile pea t2is koondisega ja seejuures ise mitte muretsema kust raha selleks v6tta). Muudatusi pole.
Ehk peaks hakkama ometi tegelema muude huvidega, mis siiamaani orienteerumise varju j22nud. V6i tuleks v6tta vastu kindel otsus skandinaaviasse kolimisest ning siis spordile 100% keskenduda. Kes aga tahab juba suht vana ning tulemusteta naisorienteerujale oma aega kuluutada kui on olemas hulga noori talente.?
M6tlemisainet on.

ikka allam2ge

2008-04-03T11:47:00.005+03:00

Nokk kinni, saba lahti,
nokk lahti, saba kinni...

Sellega iseloomustaks oma viimaseid kuid, mina ja vigastused. Just siis kui saab yhest veast lahti ning korralikult treenima hakatud, tuleb uus h2da kaela.
Tundub, et see hooaeg on lausa m6eldud aia taha minema.

J22nud on veel loetud p2evad Uus-Meremaa pinnal ning tahaks v6tta sellest veel viimast. Kuid ilmselt tuleb piirduda m2gede vaatamise ja rannas lebotamisega.

VIGA

2008-02-21T04:37:00.002+02:00

peale v6istlusi algas n2dal vigastusetga. k6igepealt. olin saanud viimasel p2eval j2rskudel n6lvadel jooksmisest kanna juurde sygava villi, mis ei lubanud normaalselt joosta. "ok, trenn tegemata ei j22!" nii ma siis muutsin jooksustiili.. ehk jooks p2kal. selle tulemusel aga sain samalaadse sygava villi (mis nii sygaval, et ei saagi aru et tegu villiga on). see t2handas et jooksudel oli l6pp. suunasin t2helepanu j6utreeningutele.
kui jalad kergelt paranemise m2rke n2itama kakkasid, tekkis uus viga. ja seekord juba t6sine...
Kuna enamus uus-meremaast n2htud, siis aega on mul kyll, kuid rahaga veidi kitsas. Nii alustasin to"oinimese elu.
Juba esimesel p2eval suutsin sellega hakkama saada... Kuna oli vaja palju kummardada ja kykitada, siis lasus mu p6lvedel nii suur koormus, et n2rvid ja ei tea mis kanalid veel kinni surusin. 6htul 6nnestus veel enam v2hem ringi jalutada, kuid j2rgmisel hommikul oli raskusi pysti saamisega. Juba voodist v2lja saamine oli omaette katsumus, sest kui jalgu all ei ole siis lihtsalt kukud maha.
Jahh oma suureks hirmuks avastasin, et ei tunne vasakut jalga (p6lvest varvasteni s22re esimene pool) ning ka parem oli tuim. Longates ronisin ikka yles ja l2ksin to"ole. Samasse kohta, sama asja ajama.
No ja nii nyyd ongi nii, et olen pool invaliid. sest pyya sa k6ndida kui hyppeliiges ripakil ning kui miski ette tuleb ja selle otsa komistad.. juhtus paljusid kordi, kuid haiget ma ei saand... Ei tundnud ju midagi!!!
Hakkasin tegema igasugu venitusi ja v22namisi, arvates et asi seljas paigast l2inud. Kuid valu pole.
Paar p2eva tagasi sai k2idud ka hirm kalli raha eest arsti juures.. Ytleme nii et ..arstid on vist igal pool yhesugused.
Kuna jooksmas pole kaua saand k2ia, siis otsustasin proovida. T6mbasin hyppeliigese k6vasti kinni ja l2ksin... yle 10 minsa ei olnud v6imalik, sest s22re tagumised lihased l2ksid koledal kombel krampi. (ja muidugu oo"siti kummitasid mind lihaskrambid s22res.) Kuid peale trenni tehtud tugevad venitusharjutused olid head.. sipelgad tulid korraks jalga sisse ning peale seda hakkas hyppeliiges kergelt ka liikuma.
Olen paar p2eva yritanud p2evas paar korda k6vasti venitada ning asi hakkab paremuse poole liikuma. Umbes 10 p2eva p2rast peaks olema k6ik j2lle normaalne.

eba6nnestunud l6pp

2008-02-21T04:32:00.002+02:00

p6him6tteliselt j2tkusid jooksud nii, et suutsin raja l2bida vigadeta, v.a yks suur viga mis alati 10 min piiri yletas. ja otse loomulikult ei leidnud minu nimi pritokollis paremat kohta kui nimekirja l6puosas. ja see mitte kohe ei meeldind.
vitsad k2tte saadud, kevadel ja suvel enam nii ei tee.

Pikk o-nädal

2008-02-08T10:31:00.000+02:00

Waitangi Summer Carnival- iga aastane suur uus meremaalaste orienteerumispidu, millest võtavad osa ka austraallased ning muu maailma orienteerujad, kes siin ringi turistimas.
Pooled jooksud on toimunud tüüpilistel nz maastikel, ehk karjamaadel, millel joostes on peale raskete tõusude ka terav päike peale paistmas. Õnneks on distantsid olnud suhteliselt lühikesed. Kaks distantsi kuuluvad ka wre sarja.
Olen väga nautinud võistlemist, kellele ei meeldiks võita.? See aga ei tähenda, et see lihtne oleks olnud. Piret ja Jo Alliston on pakkunud tugevat konkurentsi, mis on sundinud kõvasti pingutama. Ühis- või viitstardist toimunud jooksud on mitmeid kordi meenutand MMi teatejooksu.
Olen osanud ka ära rikkuda oma korralikud jooksud... terve rada kõik suurepäraselt läinud.. ´mina ja kaart´, kuni oplaaa- 18 minsase veani. Nuta või naera... soolane õppetund meeles.
Kaks starti veel jäänud..

hei, nz jungad

2008-01-22T10:23:00.000+02:00

oli au olla treeneri rollis nz d-squad (development s) laagris. pinin kyll olema treener, kuid tihtipeale oli tunne et tegelikult ei tee midagi ning olen ise yks nendest laagri'lastest'.
maastikud olid k6ik minu jaoks uued ehk polnud enne sellistel jooksnud. ning nagu ikka peale pikka pausi orienteerumisest, oli raske end kaarti sisse saada.
seega oli surve veel suurem.. ei saa ju noortele n2idata, et ma ei tea kus olen v6i m6ne KP valesti maha panen.! pealegi olid teised treenerid teinud mulle siukest reklaami (nende jaoks MMi 29. koht on v2gev), et juba selle p2rast ei tohtind kaardiga jooksu suvalt v6tta.
natuke sai ka "tarka" juttu neile r22gitud.. nagu ettevalmistus v6istlusteks, treeningud, doping, toitumine...
nagu vana kala nende k6rval, sest v2hestel neist oli jwoc'i kogemus.
aga v6in julgelt o"elda, et tegelikult on neil team tugev, ning eesti jungade koondisele alla nad ei j22...
treenerid (James, mina, Dave)

treening v6i elustiil???

2007-12-13T01:32:00.000+02:00

ei oska kuidagi nimetada ega ka kirja panna oma tegevusi.
hetkel, olen turist. kuid mitte see, kes istub bussis ja vaatab ringi yhele poole teed ja siis teisele poole, teeb paar pilti ning kuulab giidi..
seega olen jalamees. ja mida muud siin NZ tegelikult ongi kui loodust. seega olen turist matkaradadel.
aga kui ma matkan p2evas V2HEMALT 4 h ning selle matka sisse j22b ka yle 1000 m t6usu ronimist, siis tegelikult on see ju suht tugev t0"0.
seega... on see treening? v6i lihtsalt aktiivne elustiil?
v6ib-olla siis profesionaalne laisk sportlane :D ???

tegelikult koguneb treeningtunde p2ris korralikult. mitte plaanitult, vaid lihtsalt... juhtub. sest igal pool on palju matkaraduy, mis reklaamitud hinge v6tvate vaadetega. seega ei taha ma millestki ilma j22da ja k6ige parem viis v6imalikult palju n2ha on jooks. nii ma siis jooksengi l2bi pooled matkarajad...

maailm kutsub

2007-11-09T20:46:00.000+02:00

niisiis lendan homme suve otsima. teiselt poolt maakera. uus-meremaalt. kolmeks kuuks.

kuna paljud on mult kysinud, et mida ma sinna tegema låhen ja mis saab trennist ja k6igest muust, siis on v6imalik uudishimulikel ka olla kursis ja GET JELAOUS :)))

algab uus aasta

2007-10-29T19:26:00.000+02:00

hooaeg låbi ning aeg teha kokkuv6tted...

lyhidalt:

-treeningmaht t6usis 19% v6rreldes eelmise hooajaga.
-treeningutele ja v6istlustele kulutasin 373 h

-15 treeningpåeva kaotasin vigastuste, haiguste ja laiskuse t6ttu

harjutused

intensiivsus tsoonides

OD v6it!

2007-10-15T12:26:00.000+03:00

Eile tegin ilmselt oma selle hooaja viimase stardi. Nottinghami låhedal (Robin Hood´i metsades)toimus viimane klubidevaheline v6istlus Compass Sport Cup. Iga v6istleja t6i vastavalt oma tulemusele punkte ja k6ige suurema punktisummaga klubi v6itis.
Rada oli imelihtne, vaja ainult joosta. Seda selle pårast, et låbisin rada nagu lapsed: tee paremale, tee vasakule, paremale jne... vahel tundus see lausa naeruvåårsena, kuid metsaalune oli t6esti tåis k6rget p6ldmarja, seega otse minekuga oleks kaotanud palju. V6imalik, et rada muutus 2-3 km pikemaks.
Nimede poolest oli konkuresntsi kyll, kuid millegi pårast ei olnud tydrukud eriti vormis, seega v6it mulle, teiseks rootslannast kulubikaaslane Emma Dahlsted.
Klubi on v6tnud nyyd v6idu viimased kolm aastat.

MK kaardid

2007-10-10T14:04:00.000+03:00

lyhirada

sprindi esimene pool

sprindi teine pool

World Cup final

2007-10-08T22:10:00.000+03:00

V6istlus toimus imearmsas våikeses Sveitsi linnakeses Reini j6e kallastel, saksamaa piiri ååres.. Stein-am-Rhein.

Modelil sai taas meelde tuletatud, mis orienteerumine on. Viimane kord kui 6ieti orienteerusin, oli MM, seega yle kuu aja ei mingit o-d. Seda oli tunda.. mitmel korral tåielik suuna kaotamine ja reljeefijoontega mitte arvestamine ja muidu raskused kaardi lugemisega..

Lyhirada 7,3 km 260m t6usu.

K6igepealt oli kuidagi våga harjumatu lugeda 1:15000 kaarti. Sellest tekkisid ka vead, eriti 6usu arvestamisel. Nii kaotasin hulga aega tåiesti m6ttetule ronimisele.
Nagu modelil nii ka nyyd ei osanud hoida suunda= liigsed kaared= olles ainult 35% rajast låbinud, pyyti mind juba kinni! Ise veel lootsin, et åkki nåen Annika selga enda eest jooksvat (ta startis 2 min enne mind).
Nii... jårgmine oluline asi.. olnud nø "koondise treener" ja kåinud ka treenerite koosolekul eelneval påeval, jåi påhe kummitama yks oluline punkt: "kui v6istleja on v6tnud 3 korda teise v6istleja jårel 10 sekundi sees tema jårel KP, siis v6ib teda kahtlustada jålitamises ning v6idakse diskvalifitseerida."
Ja sellest m6ttest ei saanud ma raja l6puni lahti. Mis tåhendab, et tekitas enam paanikat ja liigset kiirustamist, mis viisid vigadeni (ning suurtel t6usudel vigade tegemine maksab kallilt kåtte).
Selle k6ige tulemusel tagant startinud aina pyydsid mu kinni ja møødusid...
L6pptulemuseks 37. koht, millega ei saanud kohe mitte yldse rahul olla. Kaotus Simonele 14:38

Hiljem, olnud rååkinud ka teiste v6istlejatega, siis tuli vålja, et see "3x teise jooksja jårel KP v6tmine= DISQ" oli ka neid mitmeid kordi metsas håirinud ja samamoodi yritanud kas kiirust juurde anda v6i hoopis aeglustada, et vahe kindlasti yle 10 sek oleks.

Sprint 2,6 km 45m t6usu

Kuna elasime v6istlusmaastikul, siis pidime olema hotellist ja linnakese tånavatelt kadunud kella kymneks. See tåhendas 5 h passimist koolimajas. 6nneks oskasime enamuse ajast oma kallite l6unanaabritega jagada (laevu pommitada), nii et aeg låks ysna kiiresti.. kuigi teisest kyljest oleks voodi olnud koht, kus oleks tahtnud aega veeta (eelneval øøl hotellis toimunud kohalike peo pårast ei saanud korralikult magada).
Starti låksin keerge hirmuga- oli ju Annika kohe 1 min peale mind startimas!!
J6udnud lavale stardipakule, kadus see hirm ning nautisin tåiega rahvamassi tåhelepanu .. ja ka m6te låks paika. Muideks, publik oli v6imas!
Sain korralikult minema, kontakt kaardiga hea kuni kohani, kus oli vaja teed yletada.. Olnud yle tee jooksnud, kuulsin tagant kohalikku kisamas midagi ja tundus, et see oli mulle m6eldud. Pilk kaardile, peatus. "oiii seal oli yletuskoht mårgitud. kas peaks tagasi jooksma ja k6ik uuesti 6ieti tegema? aga åkki ei pea? mis teha?" - see kokku oma 10 sek seismist ja omaette aru pidamist. kuni otsustasin, et "las v6tavad maha kui t6esti valesti jooksin, tagasi ma ei låhe."
tempo sai uuesti yles keritud ning jåtkatud oma teed.. kuni kaardivahetuseni, mis seal samas stardi ja finisikoridoris. Kuna selle ringi esimene KP, mis yhtlasi tåiesti viimane KP, oli seal samas koridori otsas, tekitas kohutavat paanikat. jooksin KPst 5 m møøda ja jåin seisma, pilk kaardile, KPle, kaardile, KPle... "mis? kus? see v6i? viimast KPd ei tohi ju v6tta! ei, see on ikka 6ige.." seisin oma 8 seki seal ja m6tlesin, et no pole ometi v6imalik- jålle viga otse suure rahvamassi silme all! (nagu o-ringenil).
Igaljuhul v6tsin KP ja p6rutasin edasi, tåiega. Kuna olime tånavatel eelnevalt piisavalt jalutanud ja luurand, siis teadsin jårgneva 3 KP asukohta, ja see andis v6imaluse pika etapi lugemiseks.
Igaljuhul 6nnestus uuesti kaarti sisse elada ja teha oma tøød.. kuni raja l6puni.
Mingi hetk tuli ka Annika meelde, kuid pilk yle 6la andis kinnitust, et vigadest hoolimata olen suutnud vahet hoida. Eriline yllatus oli see, kui temaga silla peal kokku oleks pea-aegu jooksunud (see tåhendas, et ta oli minust u 3 min maas)...
Niisis kokkuv6ttes 27.koht, mis on enam-våhem ok. Kaotus Simonele 2:18 min.

Hiljem: peale kaardivahetust olnud esimene KP sai saatuslikuks ka teistele.. kes jooksis tåiesti møøda ja ei komposteerindki, kes j6udis sinna minut hiljem v6i kes seisis veelgi kauem. 6nneks polnud ma ainus.

Jållegi sain aru, kui våga mulle sprinti joosta meeldib, hoolimata vigadest ja laktaati tåis jalgadega kannatamisest jooksul...

Tulemused

KOKKUV6TE
Selle aasta MK etapid on låbi. Esimest korda 6nnestus saada punkte ja neid hooaja peale kokku koguda 41, mis annab edetabelis 47.koha, ning world ranking´us t6us 60ndale kohale.
wc kokkuv6te

stress

2007-09-21T23:16:00.000+03:00

niisiis h6iskasin liiga vara. jalg pole terve. vahepeal nagu oli hea, aga jåtkuvalt treenides pole asi paremaks låinud.
olen proovind igasugu asju: erinevatel pinnastel jooksu, erinevat jooksustiili, geele, kylma..
niisis tark majakaaslane pani diagnoosi: plantar fasciitis ehk "politseiniku kand".
lugesin materjale selle kohta ja kahjuks olen ikka samas seisus. ysna palju sobis kokku, kuid m6ned detailid mitte.
siis uurisin edasi.. stress fracture. see peaks sobima. aga mulle mitte ei meeldi selle ravi (jala v6imalikult våhene koormamine ehk ei mingit trenni).
vaja veel åra kannatada 16 påeva, siis v6ib ta seinale visata m6neks ajaks.

back on track

2007-09-13T23:56:00.000+03:00

pole kyll vigastusest tåielikut terveks saand, kuid jalg jooksu kannatab. seda kyll jooksu algus kulgeb påkal jooksuga, mis muidugi koormab såårelihaseid kohutavalt.
no igaljuhul on super m6nus jålle tunda jalge all metsaradu. nii venis tånane trenn plaanitust kohe palju pikemaks.
eelnevatel påevadel tehtud hulga j6uharjutusi ja s6ude trennid (s6udeergommetril, mida aias tore t6mmata) olid lyhikeseks ajaks hea vaheldus.

ei teadnudki et tegelikult jooksmisest NII s6ltuvusse v6ib jååda. igaljuhul ei kujutaks ette kui vigastuse t6ttu nådalaid treenimata jååks...

ühejalgne

2007-09-10T22:33:00.000+03:00

just siis kui tekib v6imalus treenida headel maastikel ja aega selleks k6vasti, peab miski ikka viltu minema..
yle pika, pika aja olen kaela saanud vigastuse. nimelt on jalalaba paiste låinud ja tåna oli juba raskusi sellele toetumisega. ning ma ei suuda leida probleemi p6hjustajat. lihtsalt hakkas kergelt valusaks minema ning iga påevaga üha hullemaks. pean muidugi tunnistama, et terve nådalavhetus møøda londonit hulkumine tegi asja veel hullemaks kui ta ilma selleta oleks olnud.
eks ma siis nüüd kreemita ja külmeta seda jalga ja looda, et homne on juba parem påev.

kuumust, valu ja elamusi= MM Ukrainas

2007-08-31T00:18:00.000+03:00

Jah see oli yks super kogemus, nii vaimselt kui fyysiliselt.
Ning k6ige parem on see, et kui tavaliselt peale suurv6istlusi on kadunud igasugune trenni ja eriti orienteerumise isu, siis seekord sain sellise positiivse t6uke, et sellega terve uue hooaja treenides oleks super!

Elu:
-Hotellis, kus enamik koondisi pesitses. Meil 12. korrus 25st.
-Palavad øød ning veel palavamad påevad (yle 30 C).
-Hommikuti syya ei antud ja muul ajal aeti seda pool sunniviisiliselt sisse.
-Øød pool magamata myra, kuumuse ja påeva syndmuste t6ttu.
-Lahe seltskond (koondis+ abilised)!!!!

Organiseeritus:
-V6istlustele s6it pooltel kordadel kitsa, haisva, kuuma ja hapnikuta metrooga.
-Ukrainlased ei osanud inglise keelt
-Kokkuhoid enne k6ike
-Kaardid ja maastikud ok

Bankett:
-M6ttetu

Mitteametlik bankett:
-2 h laevas6itu j6el
-7 h tantsu ja tralli rannas
-Janu suhtes oldi lahked
-Erkki, paha poiss, lykkas mind sygavasse vette
-Naeru, pisaraid ja p6nevust kuhjaga

V6ISTLUSED

Sprint:
On ikka våga valus saada vastu sååri kui oled millekski terve aasta valmistunud ja suudad raja l6pus teha sellise vea, et mitte kuidagi end finaali vålja ei venita.
-Enam kogeda ei taha.
Finaal- lipuke kåes, lehvitasin Annikale

Lyhirada:
Eeljooks ehk mu MMi k6ige parem jooks?? Våhemalt k6ige paremini håålestatud ja sellise suhtumise eest teenisin ka finaalikoha vålja.
Finaal- teate isegi kui raske on Pariisi metsas selles rohelises reljeefipesas end paika pann kui kord eksinud juba oled. Nii ta låks.. yke kyngaste ja kåndude kuni jåi pidama 29ndal kohal.
6nneks suutis Merike ja ka Olle oma tulemusega (10.koht) heameelt tekitada.

Pikk rada:
Eeljooks- mina- loll nagu vasikas. Kas poleks olnud lihtsam korralikult kaarti lugeda??? Aga finaalikoht tuli ikka, mis siis et viimasena (kusjuures oma veniva l6pusirgega kaotasin 2 kohta).
Finaal- au startida nr 1 rinnanumbriga, joosta uhkes yksinduses terve raja, oodata millal terve kamp tagant sisse jookseb ja siis møøda minust, m6lgutada katkestamism6tteid... sest see OLI NII raske! ja palv. saada palju 6nnesoove ja yllatusi, terve påev :)))))

Teade:
Kolmas vahetus. Lootsin et saab rahulikult joosta. Ei saanud. Oli vaja v6idelda kohtade pårast 10-14. Aga see on våga raske kui jalad ei jookse enam. 12 tuli åra.

Kahjuks jåi fyysiline vorm juulikuusse, ning oli suht madal seis.

kuhu jäi kõige kõige..???

2007-08-12T21:41:00.000+03:00

soojendusel üritan, üritan, aga mitte ei taha jalad tööle hakata...
palavus.
"saaks ometi jooksma. kõigest paarteist minutit kannatust ja siis on see läbi.."
stardipiiksud ning seal ma lidun ning korjan punkt punkti järel, vahel ikka üle õla kiigates kui kaugel annika on.
11 KP-ga tuleb viga (võtan kõigepealt vale KP ning siis teel järgmisesse jääb veel üks KP ette. seisan, vaatan, liigun lähemale, et kontrollida igaks juhuks nrt... uuups see on ju minu oma!)
edasi, tempo jälle üles, kuigi jalad ei taha ikka veel korralikult tööle hakata (terve nädala olen treenind puujalgadega), "õnneks kõigest mõned KPd veel ja ongi läbi. selle kannatab ära!"
aga jahh peale vaate KPd lugesin end liiiiiga kaugele tiigi äärde, kus oli ka KP, kuid mitte minu oma. sellest sain aru alles siis kui olin juba uue KP poole teel ning kaart ja maastik omavahel kokku ei sobind.
"peesse.. annika püüab varsti mu ju kinni!! kus kus ta on?? ah seal vaate KPst tuleb!"
selle suure veaga olin end nii vihale ajand, nii et ainult täiega jooksma hakkasin, mis aga tähendas, et kaardilugemiseks aega polnud ja sellest tulid veel uue vead...
ja nii ta sai selle.
selle, mida mina tahtsin.

http://www.kape.ee/gadget/cgi-bin/reitti.cgi?act=map&id=23&kieli=

O-Ringen super elit

2007-07-29T18:33:00.000+03:00

Paar aastat tagasi poleks ma ukunud, et peagi saan joosta o-ringenil super elit klassis. Tookord vaatasin suurelt ekraanilt eliitnaiste jõukatsumisi ja mõtlesin: "huvitav, kui ma jookseks nendega, siis kas oleksin oma tulemutega kokkuvõttes vähemalt tagant 5. või oleksin kohe päris viimane..."

Neljapäev, wre 9,3 km
Nüüd aga oli jalg stardijoonel, ise rahulik, sest kaotada polnud enam midagi. Oli ju MK poolenisti metsa läind. Eesmärgiks oli teha ometi üks KORRALIK jooks, ehk jooks, kus tean kus olen ja kuhu lähen ning vigu ei koguneks kokku mitte rohkem kui 2 min. Kui aru ei saa, seisan; kui ümbrus kahtlaseks läheb, seisan ja vaatan kaarti- KORRALIKULT!
Esimesse KP-sse väga kerge kaldumise peale oleks eelnevatel päevadel verest välja löönd, ning selle peale tempot tõstnud. Seekord aga andsin aru, et eelnevate päevade rabelemisel oli hoopis vastupidine mõju.
Hoidsin end terve raja kontrolli all ning võisin finisheerudes tunda rahulolu õnnestunud jooksu üle.
Tulemust kohe teada ei saanud, ja tegelikult ega ei hoolinudki, sest oli ükskõik, mis kohale platseerun, põhiline, et ise rahul.
Kuid õhtul pankoogi ajal sain ta teada- 7. koht!! Super.

Reede, jälitusjooks 7,9 km
Stardis sain endale ette riputada numbi 12. Jäneseid ja jälitajaid oli mõne minuti sees päris mitu.
Üks püüdis mind, mina püüdsin teist.. aga teed läksid üsna pea lahku.
Kuna teadsin, et on võimalus langeda, aga ka tõusta, siis tuli ikka liigset rabistamist ning sellest ka vigu ja halbu teevalikud, mis päris palju raisatud minuted kokku tegi.
Finishis ei teadnud kas võib lõpptulemusega olla rahul või mitte.
Järgmine päev sain teada, et olin kokkuvõttes 10.

..endale siiamaani veel uskumatu, ja kui veel... ok, "oleks"itest ei räägi :)

oma esimesed MK punktid

2007-07-28T14:16:00.000+03:00

Pühapäev, model

Lõpetanud modeli, tuleb teade, et peame minema verd andma, viimne kui üks, muidu starti ei saa.
Pole mingit tunnet, et järgmine päev peab hommikul kell 9 stardijoonel olema ning 80 naisega 14 km võidu ajama, ja et tegu on ikkagi MK etapiga...

Esmaspäev, tavarada 13,8 km ühisstart

...pool tundi enne starti tüdrukutega soojendusringe tehes ja üle vaadates stardi, finishi ja kaardivahetusala hakkas adrenaliin kõhtu kõditama ning andis edasi teate sinna ülespoole, et tarvis olla valmis pikaks ja raskeks pingutuseks.

Seisame joonel ning peast käib läbi mõte: "kuidagi imelik on seista siin kõigi pilkude all, ma pole ju nii tugev, et olla siin, kus olen..". Seejärel kõlas aga satrdipauk ja läks lahti tohutu tormamine.

Nagu mul suurtel ühisstardist võistlustel alati juhtub, siis ka seekord haakisin end sappa valele grupile. Siis kui sellest aru aga sain, oli juba hilja. Ees nägin vaid Annikat edasi tagasi tiirutavat ("ei saa üle soost") ja hiljem kui end paika saand, siis Tiinat taamal üle raiesmiku tuhisevat...

Lühidalt: tegin esimesega u 2 min viga ja see ei jäänud mitte üldse viimaseks.

Teisele ringile jooksin teadmisega, et olen viimaste seas. Õnneks sain nüüd üksinda joosta ning nii õnnestus teha ka suhteliselt puhas jooks. Siiski arvasin, et olen endiselt viimaste seas, kuni hetkeni, mil krabasin viimase ringi kaardi. Üllatus mis suur- kaarte oli plangul rohkem kui poole võrra. kelle kaardid need on? kas tõesti on üle poole naistest veel metsas teisel ringil?

Õnnestus kinni püüda paar tüdrukut, kes enne mind ringile olid läind, ja siis koos tempot hoides lükata, mõnuga, sest finaali pääsemise plaan oli endiselt omal kohal. Mineku muutis veel paremaks kui u 3 km enne lõppu jooksis eest läbi kuulsate nimedega grupp. Vahe oli meil u 1 km.

Ja hea oli tunne kui etapivalikute osas sai endale kindlaks jäädud ning lasta teistel oma teed minna (nad tegid viga!). (kuid pean tunnistama, et raja lõpuosas tuli see hoopis kahjuks).
Finishis polnud mul õrna aimugi, mis kohal olen..
Tulemus 37. koht, st järgmine päev finaalis+ 4 MK punkti. Kaotus Simonele 22:59

Teisipäev, lühirada 5,2 km

Esimene pool rajast sai läbitud hästi. Sain aru kaardist ja ka jalg liikus hästi. Seda kuni sellise kohani, kus mingi nipiga panin end valesse kohta paika ja nii tiirutasin vales kohas väga väga kaua (kaotus etapi parimale 5:27). Peale seda pauku sundisin end hoolikam olema, kuid enam polnud see nii lihtne. Nii suuri vigu enam ei teinud, aga kokku kogunes ikkagi lisaks veel paar min.

Võiks öelda, et sellise jooksuga finaali ei saa. Aga näe, sain. viimasena.
Tulemuseks 40. koht, pääs sprindi finaali ja 1 MK punkt. Kaotus Riabkinale12:07

Kolmapäev, sprint 2,9 km

Stardijoonel polnud oma mõtetega mitte üldse seal, kus oleks pidand olema. Ja nii tuli ka kaart mu kätte üllatusena.. "ah mis, joosta vaja või? no jookseme siis..." Jooksin jah ja siis ei saanud enam üldse aru, kus olen ja mis pidi see kaart veel käib ja kuhu minema pean.

Siis 3. KP, mis vaate KP... võtsin ikka maksimumi, et tähelepanu saada- seisin oma 7 seki ja vaatasin lolli näoga ringi. Nimelt, jäi kaardil silma nr 14, mille nr 1 ei näinud+ sealt poolt minevad heki read, mis nägi välja tähistusena+ finish oli otse ees+ hommikul skeemist valesti aru saamine.. jälle üks hunnik kaotatud sekundeid, ja seda kõigest jooksu pealt.

See tegi küll närvi mustaks, ja nii andsin jalgadele valu, mis aga teisek küljest tähendas, et viisin laktaadi nii kõrgele, et ei saanud jälle kaardist aru ja seega tuli raja peal väga palju seismisi ja etapi läbimise plaani muutusi.. sekundeid lisasid juurde veel tee peal ees ringi patseerivad inimesed, kes polnud ikka veel aru saanud et võistlus käis!
Kadus igasugune orienteerumise, jooksmise ja seal olemise isu. kõigest oli suva.
Tulemus: 35-36 koht, 6 MK punkti ja kaotus Simonele 3:07

elu teistsuguses ilmas, ehk MM´i laager Kiievis 6-11 juuli

2007-07-12T13:32:00.000+03:00

minu jaoks päris põnev koht see Kiiev. mehed rääikisd, et see meenutab mingil määral eestit 90ndate algul. kuna olina aga liiga noor, et midagi õieti mäletada, siis praegu sellist elu küll elada ei tahaks.. samas hea näha, mismoodi ajad olid..
ühesõnaga raha saab igal tänavanurgal vahetada, liikluses eeskirju pole, autode aknad läbipaistmatud, tänavad muustsid kirjuks kasiinod ja prügihunnikud, tänaval õlupudel näpus käimine oli tavaline ning uhked suitsureklaamid üsna meelitavad + hulkuvate koerte karjad parkides..(teiste koondiste hirmujutte kuulnud, ei julgend niisama metsa minna. soki säärde pistetud pipragaas oli julgustuseks. õnneks polnud seda kordagi vaja kasutada).

maastikud mulle täitsa meeldisd kui sealt välja jätta: kraave täitvad prügihunnikud, haisvad prallepaigad, nõgesed ja ussid (mis röövisid täielikult metsas jooksmise isu). maastike järgi saab üsna raske olema, seda kindlasti sprint, tavarada ja teade. sest mõned nõlvad nendel maastike olid metsikud, nii et korra tuli tüdrukutel lausa ahastus peale, et kas tõesti peab sinna alla jooksma ja siis jälle ronima hakkama!!!

muidu trennid, nagu ikka 2x päevas. kuid et maastikule jõuda ja pärast ka koju (mingi sõudebaas), tuli veeta väga palju aega autos, mis minule kui juhi kõrval istuvale kaasreisijale oli kohati üsna pingeline (liiklus oli metsik). ning ilmselt oli see andreasele veel hullem, sest vaja oli järgneda ollele (kes oli teise auto roolis) ning oskas ees tihti väga kahtlaseid liigutusi teha (mis iseeneset olid enamasti ka vajalikud)... autodevahelist suhtlust parandas aknast välja pistetud käte keel..

elamusi oli küllaga.
treeninute tähelepanu jõu arendamisel+ vaja kaarti, kaarti, kaarti...

Hiisi laager SWE tundras, Idre 23 juuni-3 juuli

2007-07-12T12:50:00.000+03:00

Laagri põhiteemaks pikad matkad ja orienteerumise kohapealt suuna ja kõrguse hoidmine.
matkad olid jalutades, jooksu vaid mõned üksikud minutid mäest alla. matka pikkuseks 3h ja üle selle. minule oli see üsna koormav, kuid seda natuke negatiivselt: jalad muutusid tuimaks ja aeglaseks, millele lisandus üldine väsimus. sealjuures ei olnud aga tunnet, et oleks trenni teind. tundus natuke aja raiskamisena.
õnneks oli õhtuti rohkem isetegevust, siis vedasin end suusaradadel, et teha kiireid lühikesi lõike, et lihased ja ns "üles äratada" ning seejärel jalgpall poistega.
korra võtsime osa ka ühest võistlusest, mis kujune mulle nii raskeks ja vigaderohkeks, et mõlgutasin katkestamismõtteid (seda juhtub minu puhul väga harva).
käis ka pidev võitlus enda ja söögiga. lihtsalt nii head võileivad ja muud road... lisaks kaasa ostetud kommikott. see lisas trennile veel lisaminuteid, et kaloreid rohkem kulutada... (tüdrukute värk.. mehed sellest aru ei saa).
muidu oli aga väga mõnus elamine ja selle ümbrus (asukoht Idre Fjäll), kus hea vaade mägedele ja seal endiselt püsivale lumele. ühel matkal sain ka ise käpa lumme pandud!!!! :)

kuna olin pea ainus eestlane (virgo oli kaa), siis erilist seltskonnaelu polnud. põhiline oli tüdrukutega filmide vaatamine, mis oli küll põnev... aga mõte kodus olemisest tundus parem.. tavaliselt seda ei juhtu kui loen päevi laagri lõpuni, seekord aga küll.
millest aga kahju on, on see, et see õige seltskonnaelu algas alles stockholm- turku laeval teel tagasi.. ;)

treeningtunde kogunes seitsme täistreeningpäeva kohta 18 h, sealjuures matkad läksid kirja poolikuna.

ning 430 g M&M´s sokolaadinööpe süüa 16 tunniga pole mulle mingi probleem.

päevad enne jukolat..

2007-06-10T21:38:00.000+03:00

suunto games laupäeval.

äratus kl 6, laev kl 7. saime ka väikese hirmuteraapia nr 1, .. nimelt oli K.Trossmanni (ehk uue nimega Virgo) autopaberid kolmeks jupiks ligunend ja piirivalvurid väga napilt mangumise peale laevale lasid.

Hirm nr 2: kas soome piirivalvurid meid riiki sisse lasevad?...sj aeg tiksus ning olime kinni mingi jobu taga kellel mingi jama..

Hirm nr 3: üles leida suunto gamesi asukoht. kaardiks oli väike kollane märkmepaber, millele Virgo oli paar kriipsu tõmmand, mis tähistasid teid. rahulikult öeldes: see polnud täpne. õnneks leidus tal R.Rooni telnr ja nii saime tema juhendamiste järgi lõpuks õigesse kohta. tegelikult oleks juba siis saand, kui virgo oleks mind natuke rohkem kuuland ja mitte nii kõike teadjat mängind.

Hirm nr 4: "mu start on poole tunni pärast!" ..endiselt veel mitte võistluskeskusesse jõudnud.

Õnneks kõik läks õnnelikult. seda aga ei saa raja läbimise kohta öelda. algus oli ok, aga siiis edasisest... pole mõtet rääkida.

Jalasjärvi tede pühapäeval

pikk pikk maa, et joosta suht suva teatevõistlust. alguses ok, siis lihtsa KP-ga u 3 min viga, edasi jälle ok. aga võistlus oli rikutud, kaotasin oma liidrikoha ja jällegi ei suutnud puhast joosku teha. võistkonnaga platseerusime ms parma järel teiseks.

kerged sprinditrennid esmaspäeval

vastavalt Virgo soovile koostati meile 2 lühikest sprinditrenni. kuna mul oli hirm sprindi ees, et kas jõuan ikka kaarti lugeda kiirel tempol ja kui hästi ma seda teha suudan.? (olen see aasta vähe o-sprindi trenne/võistlusi teind võrreldes eelm aastaga)

hakkama sain üsna hästi. sain juurde enesekindlust MK jaoks.

Forssa Games teisipäeval

Raske astuda, veel raskem joosta. tee mis tahad, paremaks ei lähe. isegi stardijoonel vajus suu ammuli ja haigutus tuli välja..

kui juba jooksma ära sai, oli tunne hea. nii suutsin joosta kuni 4nda KPni pea esimesete etapiaegadega, sealjuures olin selles KPs liidrikohal. edasi tuli paar kergemat viga ning suur etapivaliku viga, mis oli tingitud end valesse kohta lugemisest. veel raadio KPs, mis finishist u 0,5 km kaugusel olin üsna heal kohal... 2 KPd enne viimast võtta. nägin küll et nondega oli vaja ettevaatlik olla, aga ikka läksin liiga uljalt peale ja nii tuli ka tasu. 2,5 min viga.

lõpuks jäin mingile kohale, mis küll poolest eespool ning kaotus liidrile u 3:51 min.

vaatasin etapiaegu... no nuta või naera, need millega viga ei teind olid väga hästi joostud, aga just raja lõpu omad panid asja paika..

MK model

eelooksu modeli maastikuks olid täiesti tavalised linnatänavad, mille läbisin kerge sörgiga.
finaali model aga üle tee jukola maastikust. hoolimata sellest, et liikusin aeglaselt ja kaarti, kompassi enam vähem korralikult vaadates, kulus õige KP leidmiseks üsna palju aega. täiesti lootusetu tunne. otsustasin, et targem on jätta pooleli ning piirduda selle 10 minutise jalutuskäiguga maastikul.

MK eeljooks

au oli startida Simonega ühel minutil, peale selle oli hea teada, et temaga konkureerima ei pea. käis stardipiiks ja tormasime metsa, mina tema järel. ta tõesti on väga väle.
raja algus sai üsna hästi läbitud, kuni ühe natuke pikema etapini, millel planeerisin üle aia ronida, aga sinna jõudes osutus see mulle liiga kõrgeks ja tuli paanikahoos uus valik teha. sellega kaotasin kallist aega. edasi kulges raja läbimine hästi. hakkas paistma finishipaik.. "oh jess normaalne, kohe on raja lõpp, kõigest kolm üksteise juures asuvat KPd veel võtta. ongi rada peaaegu läbi!"
....njaaa sellised mõtted on alati ohtlikud ning karistus kerge tulema. nimelt oli eelviimasess vaja joosta kergelt ümber jalgrattakuuri ja KP ära võtta (10 sekundiline etapp). ma aga põrutasin finishi poole ajama, õiget KPd aga polnud. silmad laiali... oh KP! jooksen sinna, siis aga sain aru, et tegu hoopis viimasega! kiirelt end paika ja õige KP poole. sllega kaotasin 33 sek etapi parimale.
finishis teatati, et olen 14. ...no tao peaga vastu puud!!!! sellega ma finaali ju ei pääse!
nii oligi. finaalikohast jäi puudu 15 seki.
pärast etapiaegu uurides, nägin, et korralikult läbitud etapid olin läbind 1.-13. ajaga, mis andis kindlustunnet sellele, et jooksuga suurt alla ei jää.
sain korraliku õpetunni!!!

MK finaal

ei no päris huvitav oli startida õhtul pool 9, siis kui A finaali jooksjad juba koju hakkasid minema.
närvi sees üldse polnud, olin ju oma eesmärgist ilma jäänud. aga see ei tähendand muidugi, et B finaalis kuskile esim viie seest välja tahaks jääda.
kaardiga sain üsna heasse kontakti ja vigu nii konkreetselt ei tulnud, ainult kaks valet etapi valisin (püüdsin päris mitu jooksjat kinni ja need häirisid), millega kaotasin tegelikult üsna palju aega.
lõpusirge jooksin uhkes üksinduses, kõlas vaid laval esineva bändi rahulik lugu.
lõpuks ometi võis oma jooksuga enam-vähem rahule jääda, ükskõik, mis see koht siis oleks.
hiljem sain teada, et olin teine. ja see tulemus oleks andnud A finaalis 27nda koha (olid samad rajad).

treenerite seminar reedel

rääkisid Janne Salmi ja ...ummm..eee.. sveitsi naistekoondise treener. midagi nii üllatavat ja uut i kuulnud, aga kadedaks tegi küll, mismoodi need valmistuvad suurteks tiitlivõistlusteks. meil jääb see aenamasti ainult raha taha..

Jukola

Hiisi naiset esindusvõistkonnas, neljas vahetus.
esimene naine tuli välja kolmandana, kaotus liidrile u 7 sek. teine tüdruk pea raja lõpuni teisel kohal, siis aga 8 min viga, langus u 36ndale kohale. kolmas naine kaotas paar minsa juurde aga säilitas kohta. mina.... siis kui arvasin, et rohkem viga pole enam võimalik teha, oskasin kaotust veel kahekordistada, seda just raja lõpus. langetasin 10 kohta.
muideks jooksin gps-iga, mis mulle pool vägisi selga topiti. kogu aeg oli hirm, et äkki kuskil ekraanil näidatakse ka minu liikumisrada, sest jooksin mingi aeg koos eliit naistega. ja et oii kui häbi võib olla kui kõik näevad kui palju lolle vigu teen.

15neste seast napilt väljas

2007-05-20T21:19:00.000+03:00

Otse loomulikult ei saanud ma jätta käimata viimasel Rosma jooksul.
Nii palju kui olen sellest eelnevatel aastatel osa võtnud, on alati hommikuti ärgates ärevus sees purenud. ..kas suudan oma eelnevat aega lüüa.
Seekord aga polnud miskit. Olin kindel, et parandan aega. Sel aastal juba käputäis jooksuvõistlusi läbi käidud ju. Kuigi oli kahtlus, et augustis Annikaga koos joostud aeg 16:34 jääb parandamata.

Alates raja keskpaigast tekkis kole tahtmine kella vaadata. Kuna on tekkinud ebausk, et kella vaatamine poolel maal tähendab pettumist finishijoonel (kõigest minul), siis tuli vastu panna sellele kiusatusele. Vaadata võis alles peale viimase tõusu võtmist.
Finishi putka paistis. Pilk kellale. Ja nii nägin oma üllatuseks aega, mida poleks osand oodata... tuli võtta jalad kõhualt välja ning pingutada. Nii tahtsin saada alla 16ne. (Oleks nagu lähemal sellele kuulsale Annika ajale, mille ta "lapsepõlves" jooksis.) Joonel lõin kella kinni, näitas täpselt 16 min. kuna panin enda kella u sekundi jao varem käima, siis lootsin, et ehk.. ehk jääb 15 midagi.
Pool tundi praadida teadmatuses ja saigi tulemuse teada. Täpselt 16 min. Koju sain viia suure karika ja medali.
Pettunud? Mitte eriti. Õnnelik? Mitte eriti.

Lõuna-Eesti KV aga jooksin omadega natuke metsa. Kuid sellest hoolimata nautisin kümnega eestimaa pinnal orienteerumist. Kui oskad asja nautida, siis on ka võsas tore!

jukolaks ettevalmistumine

2007-05-15T16:04:00.000+03:00

niisiis jõudsin ka mina siiapoole euroopa otsa. ja esimene tegevus oli kohe paaripäevane laager hiisga. treenisime 4 korda. sain aru kui halvasti ma ikka orienteeruda oskan kui täielikult kaarti süvenenud pole ja natukenegi nö suva peale jätta.
ühe trenni tegime kambaga, kus üks treener meiega koos KPdesse jooksis ja iga etappi lasi meil planeerida ja ise seletas juurde, et mida siin või seal tähele panna.
tekkis tunne nagu oleksin 10 aastane laps, kes teist korda metsas. ja kuna mulle selline asi üldse ei meeldi, siis sain ka natuke omaette närvata, et jätke mind üksi..
samas saan aru, et seda mulle just ongi vaja.

nüüd aga tagasi eestis ja tagasi tuleb see tobe "ei viitsi" trenni teha tunne.
ootan juba nädalavahetust, et "kõiki" võistlustel näha... :)))

Silverstone Grand Prix 10 km

2007-05-15T15:37:00.000+03:00

jooksjaid 940 ümber, joosta vaja 2x 5 km ringi. tõusu ja laskumist polnud, või pea-aegu ei olnud, tuul kole tugev aga muidu mõnus jooksuilm.
kodustki veel lahkumata, aga närv juba sees..
käis pauk ja teel ma olin.
finishijoone ületasin ajaga 39:40, mis andis naistest 10nda koha ning vanuseklassis 7nda.
võis rahule jääda.

medal Briti MV-lt!

2007-05-08T14:25:00.000+03:00

sai jalg yle walesi'i piiri pandud ning omamoodi maastikul joostud.
tegu sis teatega. jooksin teist vahetust, kuigi oleks pidand jooksma esimest, aga kuna oli kauge minek hommikul, siis ei tasund riskida starti hiljaksj22misega.
niisiis. esimene vahetus l6petas jooksu u 6-7ndal kohal, kaotades liidrile 4,5 min. seej2rel mina...
joosta kiiresti ei saand, sest muidu oleks hyppeliigesed v2lja v22nand ning lisaks oli pinnas v2ga pehme (kanarbik, k6rge vana hein ja soo). tehniliselt aga suhteliselt raske (mikro reljeefne).
vigu suuri ei teind, vaid sekundid.
nii 6nnestus joosta v6istkond liidrikohale ja anda 1 min edu kolmandale vahetusele. kahjuks polnud Toni eriti heas seisundis (eelmisel 6htul/00l toimunud "kana"pidu). nii sai Jenny temast m00da, ning finishisirgel sprintis ta v2lja veel yks jooksja. nii tuli leppida kolmanda kohaga.
aga mis seal ikka. saime medali, mida klubi kaua ihkas, aga kannatas heade jooksjate puuduses ;))))
(muideks v6istkond oli ysna segane: eestlane, iirlane ja inglane)

kes k2ib yles- alla

2007-04-28T00:56:00.000+03:00

taaskord sai osa v6etud yhest m2gedejooksust. seekord tuli joosta kokku u 4,5 km ots 300m t6usuga.
t2pselt pool maast oli ylesm2ge ja teine pool allam2ge. esimene pool ylesm2ge oli ysna raske naistega tempot hoida, kuid mida enam tipu poole, seda enam hakkasid nad 2ra vajuma. mina aga, hambad risti, alla ei andnud. plaan oli ka seekord v2hemalt esikolmikusse tulla.
tipus oli vaja joosta ymber t2hise ning sama teed alla. nii sain ka hea ylevaate, kui paljud must ees on... ja mitte yhtegi naist! "tore, anna nyyd minna". nii sai pool lennates ka m6nest mehest m00da tormatud ja yldkohas t6usta.
oli tore j2lle v6ita (veinipudel), aga siiamaani on jalad nagu puuhobusel.

briti MV sprint ja lyhirada

2007-04-19T23:23:00.000+03:00

peale laagrit tabas kole v2simus, osaliselt tingitud jube pikale veninud reisimisest tagasi koju. igaljuhul v6isin vabalt puhkust lubada, sest tulekul olid briti mv. kui eelmine aasta ma midagi nendelt v6istlustelt ei lootnud, siis seekord olin natuke ambitsioonikam.
sprint. kenas mererannas imekaunil p2eval.
eeljooks 1,9 km (ainult!) ja t6usu 90 m.
6nnestus juba teise KPga nii metsa panna (mis tegelikult oli mul seljataga), et natuke yle minuti kaotust kogunes. ning kuni viimase finisheerijani piinas teadmatus, et kas saab finaali sellise jooksuga v6i ei.
jah, napilt. 10 igast eeljooksust sai edasi, olin 9.
finaalis au startida yhtede esimeste seas. no egas midagi, ega hullemini minna ei saa...
esimesse KPsse jooks oli t2iesti suvalt, lihtsalt suunaga (hmmm tegu oli pargi-t2nava sprindiga), aga ma lihtsalt ei suutnud kaarti lugeda. 6nneks v2ga palju viga ei kogunend ja KP 6nnestus enam v2hem normaalselt k2tte saada. sama ka edasi...
kuna olin esimesi startijaid, siis olina ka yks esimesi finisheerijaid, ja nii sai m6nda aega liidrikohal olla, mis iseeneset on ju v2ga tore. siis aga hakkas langus peale...ning j2in pysima 6ndal kohal, millega v6ib tegelikult rahule suht j22da.

lyhirada. 4,3 km ja 280m t6usu.
oii kui m6nus oli joosta.. ylesm2ge ja tunda seda "m6nusat" suvepalavat metsa, mis kurgu kuivaks kisub ja jalgadest j6u imeb..
kuna mul aga hommikul 2rgates oli tunne, et "voht, seekord 6nnestub", siis ei saand alla anda. nii 6nnestus pea pool rajast ysnagi h2sti joosta, kuni minu taga startunu mu kinni pyydis. eelneval p2eval hoiatati kyll, et kui too mind kinni pyyab, et ma teda ignoreeriks ja ise oma jooksu teeks, sest muidu panen koos temaga puusse. mingi hetk 6nnestus talt eest 2ra joosta, kui suure kiirustamisega tegin kergelt yle minsase vea ning ta pyydis mind uuesti kinni. edasi l2ks koos jooks paar KPd, ning siis...unustasin end tema taha jooksma ning tulemus oligi k2es!!! viga. serllega kulutasin pea 2 minsa kasulikku aega, teda enam ei usaldand. l2ksime omateed, kuid kui KPsse j6udsin, n2gin et tema oli selle juba k2tte saand ja n2ha vaid ta kandu v2lkumas.
finishisse j6udsin teise ajaga, aga tagant veel paar tydrukut tulemas.. l6puks 5.koht. kaotus v6itjale 5 min.
hiljem etapiaegu vaadates oli n2ha, et KPd, mis h2sti v6i enam v2he v6etud, olid 1-4 ajad ja vigade omad nii yle 30nda. seega ilma vigateta oleks v6ind v2ga v2ga heale kohale tulla.... :))))

(norra laagrist oli siiski kasu!!!)

laager in NOR

2007-04-19T23:17:00.000+03:00

esimene kohtumine oma uue klubi Hiisirastiga sai tehtud norras n2dalapikkuses laagris. kohal oli yllatavalt palju kaasmaalasi, sh ka klubikaaslasi.
sai palju syya, juua ja ka trenni teha...
..kuigi suur osa trennist l2ks metsas jalutamisele. lihtsalt ei osand kaarti lugeda ja nii tuli pea laiali ringi vahtida, et mis-kus kohas olen.
k6ige haledam oli see, kui esimeses trennis kohe yhe KPga u 15 min vea tegin ja siis vales kohas olles yhele treenerites vahele j2in. peale seda, kuni laagri l6puni tundsin koledat h2bi tema silme alla sattudes...
lootus oli, et laagri l6puks l2heb asi paremaks, aga ei. ei toimund suurt muutust. kuid sellegi poolest v6is v2ga rahule j22da... said "vanad kortsud sirgeks triigitud" ja yle vaadatud oma uus klubi.

ikka ylesm2ge

2007-03-31T01:10:00.000+03:00

n2dala algul tuli majakaaslastel m6te, et oh, l2heks jookseks kolmap2eval yht fellrun'i (m2ejooks), mis 2 miili (3.2 km) pikk ja u 330 m t6usu selle sees.
m6eldud- tehtud.

jooks oli pea wales'i piiri l2heda...seal kus suured m2ed. minu "osava" kaardilugemise t6ttu j6udsime kohale 15 min enne stardipauku. seega soojenduseks aega polnud, oli vaja ju veel registreerida, riided vahetada...

stardijoonel seistes tekkis kerge hirm, et huvitav, mis meid ees ootab. k6ik teised (kohalikud jooksjad) kandsid kindaid, temopluuse, mytsi. endal vaid t-s2rk ja lyhikesed...

muidugi j2in magama stardijoonel ehk ei l2ind kyynarnuk kellegi k6hus jooksma. seega j2in ka enamikest naisjooksjatest maha, mis muidugi oli suht suva..
meetrid kasvasid...tuul muutud pool tormiks, udu muutus vihmaks ning p2evavalgus kadus.
aga naised, nemad muutusid j2nesteks, kes kinni oli vaja pyyda (auahnus kerkis pinnale).
nii saigi- hambad risti end teisele kohale tirida. aeg oli 17:31 ja kaotus esimesele 59 sek, mis tegelikult suht suur vahe. aga annan andeks, ma pole ju kokkuv6ttes fellrunner ja ka ei teadnud mis m2ega tegu on.
arvaks et allatulek peaks kiire olema, aga ei. see v6ttis k6igest 5 min v2hem kui yles jooks (kusjuures ega ei lonkinud).
auhina sain ise valida... pudelid mind ei huvitand, seega otse sokolaadpeale. palju palju sokolaadi!!

tyhistatud!

2007-03-19T00:40:00.000+02:00

oli hea jooks, panin l2bi tuule ja rahesaju, muda ja v6sa, nii kiiresti kui sain ja viga ei teind...
aga kahjuks olin nii kiire, et emit isegi ei ei j6udnud minu kohalolekut registreerida. nii sain tulemuseks tyhistatud, muidu oleks 2ra v6itnud pooleteise minutiga.
6ppetund: pole vaja liiga kiiresti joosta!

peaaegu viimane

2007-03-12T00:19:00.000+02:00

yks "tore" v6istlus oli. st oskasin oamdega v2ga metsa panna. see oli wre v6istlus, mis eelmisel aastal 2ra j2eti lume t6ttu.

maastik hea vaheldus tavalisele. teerajalt k6rvale astudes tuli olla 22rmiselt ettevaatlik, sest muidu v6is kukkuda jalaga auku, ning viimase veel 2ra murda.

wre punkte kogunes natuke ning arvesse need ei l2he mitte kohe.

lendav siga, tuli 2ra!!

2007-02-24T22:59:00.000+02:00

raske treeningn2dal l6ppeb v6istlustega. t2nane kahekordne sprint oli yks osa sellest.
JOK Chase Sprint, mille embleemiks ja r2nd-trofeeks lendav siga.
eelmine aasta j2i paari minuti kaugusele, see aasta aga sain ta endale. 1,5 min eduga.
k6igepealt hommikul tavaline start 4,2 km pikkuse rajaga. edumaa j2litajate ees u 90 sek. piisav aeg, et minna j2litusjooksu starti rahulikult.
3,7 km pikkuse j2lituse oleks peaaegu metsa vedand tehnilises osas. kuid siiski l2ks k6ik h2sti ja oli au finisheerida esimesena, koos meestejooksu v6itjaga, kes paar sek-i minust taga.

lisa http://www.nopesport.com/index.php?nav=news_display&type=uk&id=383

esimene jooks

2007-02-13T18:29:00.000+02:00

pyhap2eval toimus yks v6istlus, seda kyll pooleldi kohalik, kuid sellegi poolest.. maastik oli hea.. korraliku t6usu ja paraja tehnilisusega.
esimese paari KPga oli n2ha, et pole m6nda aega 6iget o-kaarti k2es hoidnud. aga kui l6puks sellega 2ra harjus, oli jooks missugune!
pole kaua aega orienteerumist nii nautind nagu nyyd!
kahjuks ei 6nnestund v6ita (+66 sek), aga ega ka teine koht halb ole. k6ige magusam oli "k2ttemaks" rootslannale, kes paar n2dalat tagasi sprindis mulle tuule alla tegi.

9 p2eva tuult ja vihma trotsides

2007-01-15T00:31:00.000+02:00

laager. Pole vist raske arvata, kus. Seal kus enamasti- lake districtil. kujunes ysna rahvusvaheliseks, arvestades seltskonda, mis kohale oli kogunend:
3 prantslast, 1 itaallane, 1 eestlane ja k2pat2is britte.

Program aga oli karm, ning mul v6ttis lausa 5 p2eva aega, et sellega harjuda..

Esiteks, esmiene trenn algas juba kl 10 (st see aeg pidime juba metsas jooksma ja oma joont ajama). Niipea kui tagasi (u 12 paiku)- v6ileib, ning kl 2 v enne esda j2lle metsas yle puude kargamas. Ehk siis hommikul ja l6una ajal syya eriti ei saanud+ lyhike taastumise aeg, ei sobind mulle yldse. Samas polnud ka muud varianti, nii et tihtipeale tuligi lihtsalt joosta ..v6ileib kurgus.

Sellegi poolest oli iga trenn hea, ja nauditav v.a korrad kui kontakt kaardiga kadus ning t2iesti lootusetuse tunne tekkis... :S

Peale o-treeningute sai ka igayks ise teha midaiganes tahtis.. j6udu, ujumist (mini basseinis), rattas6itu, kaljuronimist (mis m6nele GB koondislasele on lausa teine spordiala).
Ronida saime sise hallis, kus oli mitu erinevat ruumi, erineva raskusastmega, k6rgusega. Pean tunnistama, et paaril esimesel ronimisel juba 5 m k6gusele j6udes v6ttis jalad n6rgaks kui alla vaatasin. Hirm polnud mitte just k6rguse p2rast, vaid selles kas see, kes hoiab su julgestusn00ri, ikka paneb sind t2hele v mitte. Usalduses.
L6puks kui ka ise kellegi teise elu oma n00ri otsas hoidma hakkasin, sai julgust k6vasti juurde. Nii et l6puks ronisin lausa kolm korda k6rgema seina otsa. Ja oii mis tore allatulek!!!! Avastasin, et kaljuronimine on yks v2ga lahe j6utreeningu variante!

Kogu selle aja jooksul sai k6vasti vihma ja tuult. Ntx yks p2ev, kui yhe m2e otsa (u 420m t6usu) oli palju lihtsam joosta kui p2rast alla (pidime sinna yles ronima, et allam2ge-o jooksu harjutada). No ja muidugi tuli mytsi kahe k2ega kinni hoida, et see kaugustesse ei lendaks. Ausalt- pole elu sees nii tgeva tuule k2es olnud.!

Palju tegime "rongi"-o, joone-o, suuna-o jooksu, yhemehe teateid, paar sprinti (nii t2nava kui ka maastiku).

Lisaks m2gede otsa jooksu ...

Kokkuv6ttes sai selle 9 p2evaga treeningp2evikusse kantud 20h ja 35 min, mis yhtlasi t2hendab ka mu elu k6ige suurema mahuga treeningn2dalat. Enesetunne on 6nneks hea ning tohtutut v2simuse koormat seljas ei kanna.

Telford 10 km

2006-12-17T20:03:00.000+02:00

pole enne sellist asja olnud et v6tan osa jooksuv6istlusest talvel. nyyd on see tehtud.
stardis u 500 inimesega ning v6ideldes oma koha eest teerajal.
kuna polnud enne joosksnud 10 km ajale, siis ei osand ei aega ennustada ega tempot valda.

"tasa s6uad, kaugele j6uad; tasa s6uad, kaugele j6uad..."
s6udsin nii kaugele, et ette j2i vaid 18 naist ning 133 meest.
aeg 43:15, mida ei oska kommenteerida.

pubi jooks- mitte midagi sportlikku

2006-12-05T22:03:00.000+02:00

5 miili, 10 pubi, 1 kala ja tsipsi pood, u 30 jooksjat.
soojendusjooks kodust ylikooli juurde 25 min. seal selgus et oleme hiljaks j22nud ning vaja teised kinni pyyda. kiired 12 min ja olimegi esimeses peatuses. alustasin tervislikult ning piirdusin poole pindi limonaadiga. 15 min jutustamiseks, joomiseks ning edasi... kyll alles anti minna, oi mis ralli pimedatel t2navatel.
ka j2rgnevad paar piirdusin mahlade ja veega... kuni girly drinkideni l6pupoole. keegi pidi ju ometi majakaaslased koju toimetama ja v6ttma h2id pilte, millega hiljem "raha tenida".
enne viimast pubi veel jooks l2bi oja...et ikka korralikult m2rjaks ja r2paseks saada, ning siiiiis- peale viimast, kross tagasi ylikooli juurde, et esmasp2eva6htusele peole minna. peale pikka j2rjekorras seismist avastasin et unustasin ID kaasa v6tta. l2bir22kimised turvadega kahjuks polnud edukad. nii ei j22nud muud yle kui koju ronida. (kusjuures turvasid ei huvitand mitte niiv6rd see kui vana ma olen, vaid KES ma olen.... nojahh ega saa igast terroriste sisse lasta).
ja ilma j2in ka p6nevast jooksust yle poriste p6ldude koos majakaaslastega :(