Kahe heinakuhja vahel

Hooaeg juba ammu täies hoos käimas. Võistlusi jagunud igasse ilmakaarde. Algust sai tehtud kunagi aprillis Soomes FinnSpringil, mis üle pika aja mu esimeseks orienteerumiseks oli. Peale igasuguste probleemide mis sinna juurde kuulusid, ei saanudki midagi head loota.

Nädal hiljem jooksin Rootsis 10mila. Eelneva nädalavahetuse halvad jooksud tõestasid, et Parma esimesse võistkonda mul asja polnud. Üle jäi teine võistkond, milles jooksin 4ndat vahetust. Maastik oli just selline, mis mulle meeldib ja minek oli ka hea. Liigagi hea, nii et valgusfoor punast tuld näitas, panin selle alt ikka läbi. Teame ju kõik, mis selle tagajärjeks on! Igaljuhul karistused ei jäänud tulemata, mis kokkuvõttes andis mulle suure aja ja üha suuremad kahtlused oma o- oskustes. Aga jooksu osas sain aru, et seda ma suudan kui vaid tahan! (Või siis tuleb päev enne jooksu terve tahvel Fazeri sokolaadi ära süüa? Siinkohal selgitus selle võimsa mõju osas: polnud alates veebruarist šokolaadi ega muude sellelaadsete asjadega suud magusaks saand).

Kolmandal o-hooaja nädalal sai jala mudaseks kodumaisel pinnal joostes hilist Karjalset ja Lihavõttesprinti ja päev hiljem Lõuna-Eesti KV. Päris nauditav oli kohe! Üsna kummaline oli see, et Karjalaskel mõtlesin aegajalt jooksu ajal, et mis mõõtu kaardiga tegu on... 10000 või 7500. Hiljem selgus, et see oli 15000. Juba* hakkas pea sassi minema...

Seejärel eestikad. No need olin planeerinud juba talvel ära võita! L-E KV oligi mõeldud ettevalmistusena selleks, no ikka et õppida ettekuulutatud võsa ignoreerima. Igaljuhul olin kindel, et võtan selle, mis mulle kuuluma peab. Muidugi teatevõistluse draagika jääb veel mõneks ajaks kummitama. (Olles pressis, 1 km enne lõppu, 3,5 min esimestest maas, olin juba 3nda koha mõtetega leppind ja lasin tiksudes kuni viimase KP nägemisulatusse, kui ühtäkki Elo nähtavale ilmus. Nelja sekundiga "tõmmati kott pähe". Väga väga valus õppetund!

Jätkus koondise iga-aastane suurüritus, Balti MV. Leedus, Nida poolsaarel. Tore koht oli: maastikud nagu orienteeruja unistus!
See unistus vajas aga väledaid jalgu. No nii väledad nad just ei olnud, v.a neil kordadel kui oleks olnud vaja kaarti vaadata. Ühesõnaga eksisin kohe päris päris ära. Kui tahate teada kuidas see juhtus, siis vt. pilti ------------------->
Eesti turistidki laulisid mu ümber: " kes otsib see leiab, kes otsib see leiab.." Kokkuvõttes läks kogu see kammajjaa maksma selle, et suure tõenäosusega olen MMi osas pealtvaataja rollis.

Teate päev oli tore, v.a see et mul terve hommik ja jooksu aja päris halb olla oli. Grete ja Elo tegid hea töö ja saatsid mind 3ndana metsa, eelmise päeva võitja kuklasse hingamas. Arvasin mingi hetk, et tal hajutus ning ammu mööda kihutand. AGA, kuna eelmise ndv teate draamast õppisin, siis püüdsin tempot peal hoida. Ja ennäe! Saimegi pronksi jäädes alla vaid meie oma esimesele võistkonnale ja leetlastele. See jooks oli eneseületus.

Niii.. see oli nüüd üks pool heinakuhjast.
Teine osa sellest on teadustööga tegelemine. Viimaseid nädalaid iseloomustavad: stress, põdemine, lühikesed ööd (voodisse jõudmine linnulauluga näikeks), paar üksikut trenni (kui, siis seda hilja öösel), sassi tuba ja pesemata nõud, issias, paar lisakilo ning üldine "high" tunne.
"Ekspertsuse psühholoogilised determinandid: mõttestatud treening ja mõttestatud mäng eesti ekspertsportlaste näitel" on valmis. Seitse eesti tippsportlast on uuritud ja pandud kaante vahele.
















Balti MV tava.......................teade

„Kannatust! Ainult kannatust!“ ütles...

Lumi sulab, päike paistab. Tegelikult sulab üsna kiiresti, kuid minu kärsitus on selle kadumistempost suurem ning seetõttu on ikka veel tunne, et see ei liigu kuskile.

Tänavad on mudased ning selle üle olen õnnelik. Tundub, et kõik orienteerujad ootavad pori. Seda otseses mõttes. Sest pori tähendab lumevabadust ja see tähendab metsas ringi ragistamist ja nagistamist. Siiski on esimesed võistlused tühistatud ja lükatud Jüriöö nädala peale...

Nädal tagasi tulin Rootsist, see oli eraviisiline niinimetatud töö-trenn-lõbu-laager. Lund oli palju, aga mäed see eest head. Polnud võimalik joosta mäest alla ilma, et ei peaks sealt ka üles jooksma või vastupidi. Hommikused lippamised kohaliku aja järgi juba kl 6 olid parajalt värskendavad ning õhtused tõusuvõtmised piisavalt väsitavad peale kurnavat päeva mäel.

Viimase murdmaasuusatamise tegin kaa. Panin suusahooajale punkti korraliku pauguga, mille käigus sooritasin ülemäärase sirutusega spagaadi ning sikutasin paigast teatud lihaste normaalse kinnitusviisi luude külge. Nüüdseks on enam vähem okei ning võib taas Toomemäe nõlvadele kaloreid kulutama minna.

Nädalavehtuseks korraldas peatreener Elo Tartus koduse laagri. Kõigepealt 3000m jooks staadionil suvaliselt sisse lükatud lume, kuid mitte vee ja jäävabal ringil. See oli testjooks, kuigi ma ise seda selle nime alla ei paigutaks. Pigem... üks natuke tempokam jooks. Ei leidnud motti ja polnud hetkel ka jalga, mis pingutada oleks tahtnud. Sellest ka see aeg 12:28. Mitte et ma nüüd õigustama tahaks hakata, et palju paremas vormis oleksin. Ei. Talve ahistus on pidurdavalt on mõjunud. See oli viiiiiimane piisk on karikasse...

Mina ja veel mõningad seiklushimuised panime pühapäeval Kaagvere kaardil viimast korda jala joonele treeningsarjas „Veri ninast välja“. Oiii seda rõõmu ja milliseid pisaraid pakkusid üle põlve ulatuv vesine lumi, mis peitis enda all kraapivat oksarisu raiesmikel või jäiste äärtega pool kandvat lumekorda varjulistes paikades!!! Õnnis oli tunne peale 95 minutit kui tuimade varvaste otsa soojad ja kuivad sokid tõmmata sai. Järjekordne fantastiline elamus, millest teiste sporialadega harrastajad ilma jäävad.

Tahaks õues olla, lobistada kummikutega porilompides, ehitada tammisid kevadistele ojadele ning noppida lumikellukesi, mis akna all ilutsevad, tahaks unistada ja tahaks pidutseda... enne veel aga oma viimased kohustused, et lahti saada üliõpilasstaatusest.

Silmapiiril Aafrikat imetledes...

Just nii toimusid trenni ja tagasi koju sõidud.
10 päeva Andalucias Barbate lähedal Vejer de la Frontera linnas peatudes- MS Parma lõunalaager.
Kõige paremini iseloomustavad seda laagrit: igapäevane päikesepaiste, mõnusad mereäärsed treeningmaastikud, kilode viisi naranjasid ning lõbus eltskond!

Seigelnud üksinda tunde Hispaania teedel imetledes rannikuvaateid, suhelnud käte keeles kohalikega elust pulbitsevatel tänavatel, kus üks teise järel muret tundis, kuidas ma oma elumaja üles leiaks ning viimaks neljandal ringil selle ka üles leidsin, võttis vastu vaikne rahvusvaheline seltskond, kellega õhtuti juba naljast puudust ei tulnud...

Ühel nädalavahetusel korraldati seal ka kohalik võistlus, kus muud põhjamaalasedki end proovile panna said. Pean tunnistama, et ei osanud seda eriti võistlusena võtta. Pingutuse moment jäi puudu. Ei saa tulemustega rahul olla.

Vähemalt tulid välja nõrgad küljed, millede arendamine talvel unarusesse oli jäänd.

O-tehniliselt oli iga päev erinev: kord oli tunne nagu hoiaks kaarti esimest korda käes, mispeale ei jäänd muud üle kui see lihtsalt taskusse panna. Teine kord jälle tundusid KP-d ise vastu jooksvat. Linnasprindid, mis tavaliselt tohutut põnevust on pakkunud, ei mõjunud seekord vaimustust tekitavalt.

Maastikul jooks pakkus jooks jalgadele just seda, mida vajasin-vaheldust. Koormus oli tavalisest 2x suurem, kuid ei mingeid lihasvalu probleeme üle pika pika aja. Fantastiik!

Siestasid, mis kestsid meie aias "mitte-piisavalt" aega, sisustasid valged lumest tulnud inimesed D vitamiini produktsiooni intensiivistamisega. Üks parimaid taastumisvõimalusi selle 10 päeva jooksul!

Aafrika... oli ahvatlevalt lähedal, kuid ujudes sinna poleks jõudnud. Alustuseks oli vesi juba natuke jahe. See küll ei taksitanud tüüpe leitud bodyboard´iga surfimise rõõmudest või karastavatest suplustest peale paljajalu rannas jooksmist.

Viimase päeva veetsin transpordiasjaolude tõttu üksinda Malagas, tänavatel sörkides ja samal ajal kultuuriga tutvudes..

Jalg jala ette

Talv möödub raskelt.
Suuski olen alla saanud vaid 2 korda. Esimene kord oli jõulukingitus- 24ndal ja teine kord juba Põlva MV suusa-o.
Korra sai ka lumevabal maal tosse kulutatud- Pariisi tänavatel ja parkides. Mõnus oli igaljuhul, ka juba see, et polnud mitut kihti riideid selga vaja ajada. Siiski suurima mahu saavutasin seal väljaspool treeningpäeviku arvestusi ehk kõndides (9x 8 h tuli vähemalt) ja süües (juustu otseloomulikult!) :)
Alates tagasitulekust on kimbutanud häirivad külmetused, millede rongkäik lõppes keskkõrvapõletikuga peale suusa-o-d. Terve nädal sooja teki all talveund kõlab üsna meeldivalt, kuid mitte siis kui kaasatud teised tüüpilised haigusnähud ning toiduks antibiootikumid ja muu kama, mis enesetunnet parandama peaks.
Igaljuhul olen nüüd terve. Peaaegu. Ühest kõrvast siiski veel pool kurt, mis ühtlasi on ka tasakaalu balansist välja viinud. Normaalne kõndimine oli nädala algul paras ülesanne.. jalg ei tahtnud jala ette maanduda. Üsna joobes tunne oli. Kohati isegi naljakas.
Olen kohanenud olukorraga- jooksul liigub ilusti- vasak parem vasak parem... teineteise ette.
Ehk saan peagi jälle normaalseks (okei see on nüüd naerukoht)..

1/3 aasta tagant

Viimati olin omadega MMil, mis jäigi lõpetatuks.
Vigastusest ravimine on läinud kord ülesmäge, siis allamäge. Esimesi jooksusamme proovisin kuu peale MMi, aga paari minutiga see piirduski. Siiski õnnestus end piisavalt üles upitada 25mannaks.
Nüüd tundub enam vähem ok olevat. Painduvus muidugi pole see, mis enne ja eks neid kraginaid käib kaa rohkem läbi. Aga joosta saab, ja see on põhiline.

Olen kogu aeg kartnud Eestimaa talvesid just külma pärast. Ja ega nüüdki olukord parem ole. Enamik trenne kulgevad hallis jooksurada kulutades. Kuna lund kaa nii palju on, siis tundub, et ega see kevad veel niipea tule... :( Tuleb alluda, leppida ja unistada.
Siiski ülimalt positiivsed on käima lükatud (poole) koondisega joostavad öised trennid neljapäeviti. Eks aegajalt eksi ära küll, aga põnev on sellegi poolest! Kord karm kihutamine naistega, siis tohutusse lumme mattununa üle põldude kuma valgel finishit otsides, mille leevenduseks hiljem sauna pakuti; või näiteks tänane trenn, kus jooksma oli tulnud jõuluvana ja päris mitu päkapikku.

Palju usinaid päkapikke jõulu ajaks!!!

Jätkates samas vaimus.. MM Trondheimis

Lendasin Trondheimi paar päeva enne teisi, et vaadata üle maastikutüübid. Kuna aga olin selleks ajaks end natuke liiga ära väsitanud, siis enamasti läbisin radu kiirkõnnis püüdes harjutada end meeldejätmise ja vastavalt maastiku lugemisega. Õnnestus üsna hästi ning see andis hea tunde lühi ja tavarajale mõeldes.

Sprindi eeljooksu eel teadsin, et vaja ilma suuremate vigadeta rada läbida, et finaali pääseda. Nii läks- suuri vigu ei tulnud.
Finaal peeti mõned tunnid hiljem. Selleks aga polnud jalad üldsegi valmis. Polnud energiat, mis hea mineku oleks andnud. Paar halba teevalikut, pidevad kahtlused, mõni viga valest kaardi ette lugemisest. Kõik see oli väärt kõigest 39.kohta.

Enne lühirada käis peast päris mitu korda läbi mõte, et peaks jalga teipima. Kuid kuna suuri hüppeliigese vigastusi pole olnud ja eelistan teibita jooksu, siis läksingi rajale ilma. Teel kolmandasse KP-sse...
Tagantjärele tarkus.
MM tundub läbi olevat.

viimane WUOC, ebaõnne rohkem kui kunagi varem

Eestis olles ja paljajalu ringi lastes õnnestus varvas katki teha ning pisik sisse lasta, nii et ei mahtunud enam jooksutoss jala otsa ning kraadiklaas punast näitas. Ka arstid suurt aidata ei saand- noa alla minek oli välistatud, muidu oleks tulnud loobuda wuoc-ist.
Rootsis olles modelit joostes arvasin, et läheb paremaks, kuigi paar korda jalga vastu mustikaid lüües tahtis küll pisar silmanurgast välja voolata...
Võistluste ajal valu polnud, kuid enesetunne oli nõrk. Isegi teisele korrusele treppidest minek oli pingutust nõudev.
Tavarada: vead, suured vead pikkade etappidega+ raja lõpus jalaga soosse kinni joostes tõmbas säärelihas sellise krambi, et peale terve õhtu ebanormaalses sammus ringi tatsasin.
Sprint: kaart valepidi ette, viimase sekunid plaani muudatused või plaani puudumine. Nii ei jookse kuhugi.
Lühirada: algus isegi üsna hea, kuid siis eksisin totaalselt ära. Saanud paika, tegin jälle vea edasi minekuks ning lõpuks kui KP kätte saand, eksisin järgmisega ära.. toda enam otsima ei hakand ja otsustasin end säästa ning sörkida viimased KP-d.
Ainus distants, kus jooksul enesetunne isegi hea oli, oli teade. Aga see sai valuvaigistite all tehtud, kuna üle öö oli olukord valusamaks muutund ning mingit tahtmist jooksma minna polnud. (ilmselt olin ka eelnevad päevad palaviku all jooksnud, kuna nüüd oli see alla sututud).
Grete superjooks (3. aeg) pani hormoonid tööle, mis võitlusvaimugi tagasi tõi. Kokkuvõttes platseerusime 6. (8.) kohal.

Järgmine WUOC toimub 2012 Hispaanias Alicantes.

Veel enne kui nädalaks koju...

kasutasin ära võimalust ja sõitsin pikaks nädalavahetuseks (juuni lõpus) Horvaatiasse . Näha oleks võind rohkem, aga kui hispaanlastega ringi reisida, siis tuleb arvestada, et ka rannas lebamine läheb reisimise alla. Igaljuhul on riik väga ilus! Ja kallis.

Viimase nädalavhetuse Austria pinnal veetsin Tyrol 6 Day võistlust (selle 2 viimast päeva) joostes. Võistluskeskused asusid kõrgel mägedes, stardid veel kõrgemal ning et finishisse jõua, tuli kaa veel mõnusalt seintest üles joosta. Kohal käinud eestlaste punt oskab rohkem 6 päevasest jooksust rääkida ;)

Jooksudest niipalju, et laupäevase jooksuga võis üsna rahul olla. Mõni väiksem viga tuli. Kuid pühapäeval olin omadega täiesti läbi, dehüdreeritud. Ka tehniliselt oli liblika osa nii raske, et isegi kõndides eksisin ära..

Peale võistlusi jäin mägedesse matkama. Iga päev sai üle 1000m tõusu ronitud. Elasime 2000m peal mägihütis, mille juurest oli suurepärane edasisi päevaseid matku planeerida. Kahjuks polnud ilmataat sõbralik, ning kimbutas vihma ja tuulega, mis ükspäev sundis lausa jooksuga tagasi „koju“ ruttama. Viimase päeva tipp oli 2870m kõrgusel. Mäest üles polegi viga liikuda, aga alla saamisega oli raskusi. Kokku matkasime 3 päeva jooksul u 4500m tõusu ja ~70km.

Bulgaaria-Austria-Soome

Euroopa MV-st on juba palju möödas ning raske meenutada, mis täpsemalt toimus. Võib-olla ongi nii hea- unustada halb võimalikult kiiresti. Eesmärke- teha sellised jooksud, et rahule jääda (vähe vigu), täide viia ei suutnud. Hoolimata sellest, leidsin ka natuke positiivset:
-kiire taastumine (iga päev oli jalg kerge ja tunne hea; v.a tava Q ajal olnud kuumus oli jalgu niitev)
-teadmine, et finaalidesse pääseb ilusti kui midagi katastroofilist ei tee
-paljud tugevad polegi nii tugevad kui mäletasin ;)
Peale Euroopakaid jäin veel paariks päevaks Bulgaariasse ringi vaatama, nautides backbackersi elu.















Järgnev nädalavahetus lisas soola haavale. Peeti Austria üliõpilaste MV. Peale sprinti oli tunne, et vihkan orienteerumist. Igasugune motivatsioon oli kadunud; kaarti ei tahtnud nähagi. Lühirajaks sai end natuke kokku võetud ja isegi korralikult joostud.
Teisipäevaks oli tuju aga nii kadunud, et kohalikul karikasarjal jätsin üldsegi raja pooleli.. Seega mõte Jukolast, kui suurest, olulisest ja põnevast võistlusest polnud absoluutselt see, mis oleks pidand. Seega kahepoolsel otsusel jooksingi Venlat teises võistkonnas.

Kolmapäeval lendasin Soome, paar trenni sarnastel maastikel, siis võistlusnälja tekitamist MK-d pealt vaadates ja olingi valmis võistluseks. Mulle on alati meeldind selline "soome" maastik. Kahjuks juhtus nii, et meie teine vahetus sai disklaffi ja nii et tohtinud ma (4.vahetus) startida enne, kui liider oli metsas 30 min olnud. See tähendas 17 minutist ootamist. Mõned väiksemad vead ja natuke ära kaldumist pikal etapil, kuid üldjoontes võisin rahule jääda. Sain positiivse elamuse ning ootan juba põnevusega, et saaks jälle sarnasel maasikul joosta. Mõnus on joosta kui pead kogu aeg kaarti lugema ja teadma, kus oled. Ning mu uus klubi, MS Parma, on kaa väga tore :)

On möödunud juba kuu viimasest postitusest ning üht teist on ka vahepeal toimunud, nii negatiivseid juhtumisi kui ka positiivseid..

Kõigepealt, üks põnevamaid võistlusi kevadel nagu seda on 10mila, jäi lennusegaduste tõttu jooksmata. "Viga" ilmnes kusjuures päev enne äralendu, seega võistlust kodus läbi interneti jälgida polnud just see, milleks valmistund olin. Aga suurepärase jooksu tegid klubi tüdrukud sellegi poolest! :)
Alates sellest aastast on austerlased võistluskalendrit harvendanud ning võistlusi enam igal nädalavahetusel ei peeta. Seega on olnud vabu nädalavahetusi lihtsalt treeninguteks. Mingi aeg jooksin Steiermark´i MV lühirajal... iiiisi-piiiisi... konkurentsi polnud. Siis üliõpilaste MV? 5000m. Ajaga 18:55 rahule ei jäänud. Samas polnud ka kedagi, kellega koos tempot hoida.

Viimasel nädalavahetusel peeti Austria Cup Lauf 3. etapp, mis oli ka katsevõistlus EM´ile. Maastik meenutas igal sammul Rootsit: oli tehniline ja füüsiliselt nõudlik. Kahjuks polnud ma piisavalt o-lainele end häälestanud ning vead pea iga KP-ga maksid kätte- jäin teiseks.

Pühapäeval peeti samal maastikul Austria MV teates (teade pole kõige õigem sõna). Starditi koos, võistkonnal 1 SI. Kaardil kindlad kogunemispunktid, milled tohtis võtta alles siis, kui kõik 3 kohal. Ülejäänud KP-d tuli ära jagada ning SI-d võis omavahel vahetada

kui palju tahes ning soovitavalt hoida ta kogu aeg liikumises. Oluline oli teha võimalikult ökonoomsed valikud ning arvestada võistkonnaliikmete võimetega. Minu joosta jäid enamus KP-dest ning teelõigud. Hoolimata neljapäevahommikusest kella 8-sest ettevalmistustreeningust lonkas me taktika liiga palju. Ka tüdrukud polnud just vormis. Aga ka kolmas koht tegi neile piisavalt heameelt.

Hooaeg avatud

Kahel viimasel nädalavahetusel on metsad olinud täis ringitormajaid, kaart näpus ja tõsine nägu peas. Ka nädala keskel toimuvates o-trennides leidub neid, kes ka hoolimata paduvihmast o-jooksule truuks jäävad.
Nädal tagasi jagasid maakonnad oma tiitleid pikal rajal. Hea oli joosta teades, et tugevamad nimed kohal olid.
Jooks ideaalne polnud, kuid oli piisav, et tulemustetahvlil esimeseks trügida.

Viimasel laupäeval selgitati välja Austria kiireim o-jooksja. See oli ühtlasi ka koondise katsevõistlus EM-il, MM-ile. Asukohaks oli valitud Kurpark Oberlaa park Viinis, mis imeilusal kevadpäeval oli täis jalutajaid, pikniku pidajaid ja turiste, keda põõsa tagant välja karates ehmatada või lihtsalt üle joosta..
Tegin kaks halba teevalikut, kuid sellest hoolimata jäi veel 1 sekund varuks. Säravaimat medalit minu kaela siiski ei riputatud. Ka meeste kiireim, shveitslane David Schneider jäeti sellest ilma. See-eest kuhjati meid kookidega üle :P
Huvitav: siin Austrias on alati kohustuslik misiganes spordiala meistrivõistluste esimesel kolmel läbida dopingukontroll.
Sprindi tulemused

Pühapäeval joosti 2. Austria Cup Lauf´i ultralong rada. Hirmutati suurte tõusumeetritega, mis pidi jooksu kiiruse üsna aeglaseks tegema. Olles lõpetanud 8,9 km pikkuse raja 20 min enne eeldatud võitja aega, võib öelda, et seda 490 tõusumeetrit polnud sugugi tunda..
Tulemused

O-lainel

Viimasel laupäeval toimus kohaliku karikasarja (SO Cup) viimane etapp. Viimane punktide arvestus ning selgitati välja võitja. Ja esimest korda selle karikasarja ajaloos tuli põhiraja (A) võitjaks naisterahavas... "vau vau vauu". Nali. Lihtsalt- osalesin enamikel jooksudel, seetõttu.
-kaart ja muu tekst

Siis pühapäevast teisipäevani kasutasin võimalust osa võtta Austria juunioridekoondise laagrist. Ettevalmistatud rajad olid suurepärased ning igal o-treeningul oli oma eesmärk. Palju oli just suunahoidmise harjutusi, mida oli mul väga vaja. Aga ei puudunud ka sprinditrennid, milledest üks oli näiteks väga sarnane Ungari MMi sprindile.

Peale selle, et ainult joosta, on kena, kui ka ise midagi korraldad. Seega võtsin enda kanda klubi esimese o-treeningu. See algas ocad´i kasutamise õppimisest ja lõppes muidugi KP-de metsast korjamisega. Pea 2 päeva mässamist. Aga tehtud sai.
Ees ootab veel hulga o-trenne ja ka esimene võistlus nädala pärast... juhuu!

Siin ja seal, iga nurga peal

Viimati olin omadega Portugalis. Sellest on palju aega juba möödas. Igaljuhul pääsesin ta vihmast ja tuulest tervelt ning kodus võttis vastu tõeliselt imelilus kevadilm.
Ka kooliga sai algust tehtud. Nüüd enam ei roni, vaid laman matil ja pingutan korra ühte lihast ja siis teist ning lihtsalt lõdvestun.

Samuti on o- hooaeg käima lükatud. Nädalavahetustel on toimunud kohalikud karikasarjaetapid ning nädala sees ühe kui teise klubi o-treeningud.

Eelmise nädala veetsin mägedes, külakeses nimega Heiligenblut am Großglockner. Kõrgusvahemikus 1300-2600m. Tegemist tegin ühe fantastiliselt toreda spordialaga nagu lumelauatamine. Ei olnud tegu vaid lõbusõiduga, vaid õppimisega. Neil siin kehakultuuris on ju igasugu toredaid aineid..
Esimene kord laual, aga polnud paha. Kui õpetajad on head, siis õpib väga kiiresti. Päevad olid väsitavad ning seetõttu jooksumeetreid tuli soovitust vähem, kuid nö veetsee-asendi treeningut reielihastele sai rohkem kui küll.
Paar korralikku kukerpalli allamäge suurelt kiiruselt tegin kaa.. (aga see polnud planeeritud). Õnneks pole veel avastand, et midagi või kedagi ära olen unustand ja loodetavasti kuuleb homme arstidelt ainult head..

Talv hakkab omadega lõpule jõudma. Viimaks ometi!
Veebruari esimesel kahel nädalal toimunud vihane kevade ja talve omavaheline võitlus hakkas ära tüütama. Alates ebameeldivatest tingimustest kuni pool haige enesetundeni. Päris mitu korda kujunes kiirustrenn jõujooksuks või üldesgi õue trenn sise omaks. Õnneks on mu uues elukohas hästi varustatud jõusaal..
Võtsin osa ka kahest krossijooksu etapist, mis enamasti olid tasasel, kuid meenutasid jänese põgenemisjooksu- haake ja takistusi kui palju! ning lisaks siis lumi, mis andis võrdluse liivas jooksuga. Distants 4 km. Esimesel etapil oleks tahtnud vähem pingutada, kuid Austria koondise paim naine (Ursula Kadan) istus sabas ning ei kavatsenudki maha jääda. Eneseuhkus ei lubanud kotti pähe tõmmata.
Järgneval nädalavahetusel teda polnud, aga oli keegi jooksja tagant lükkamas. Seekord auahnus ei lubanud teiseks jääda.

Hetkel olen aga Portugalis treeninud oma uue soome klubiga juba üle nädala. Selle aja sisse on jäänud ka NAOM, millest võtsid osa nii mõnedki eliit jooksjad. Tulemused olid kehvad. Lihtne oleks kõik vigade kaela ajada, aga pean tunnistama, et tavarajal mina sellist kiirust aretada ei suuda kui nemad.
Öine sprint aga andis natuke lootust. Jah olid vead, kuid oli ka esimesi, teisi ja kolmandaid etapiaegu. Ning lühirajal sama: kui 100% keskenduda tööle, siis võiks korraliku tulemuse välja joosta. Kes mind aga väga üllatas, oli noor taanlanna Ida Bobach, kes lühirajal kõigile pika puuga andis.
Kuni kolmapäevani treenin veel siin Faros, ning siis tagasi koju. Kuuldavasti on kevad lahingu võitnud ning lumest vaid märg plekk järele jäänud :)

kui treeningud natuke igavaks hakkavad muutuma, siis siit leiab uusi ideid:

http://vimeo.com/coachjayjohnson/videos/sort:plays

Aastavahetuse treening või puhkus?

29nda hommikul panime ajama Alpide poole. Kui seltskond kokku kogutud (u 75% ulatuses orienteerujad) ja vajalikud shokolaadi ning "värskenduse" varud kokku ostetud, võis hakata liikuma.
Autoga pääses külakesse 1000m peal, edasi tuli omal jalal liikuda. Kodu neljaks päevaks asetses 1800 m peal, metsa ja lageda piiril.

Kõik matkad, mis ette võtsime, viisid vaid ülespoole. Kuna lume paksus oli reieni ja vahepealne soe ilm oli kooriku tekitanud, siis oli võimatu tavaliste saabasetega liikuda. Ikka ja jälle võis leida ühe jala teisest jalavõrra madalamalt.. Seega oli hädavajalik õige vasrustus: kes "lumesaabastega" (nagu lestad, millel on teravad hambad all), kes mäesuuskadega (mille all looma nahk, mis üles minemisel piduriks on) ning otse loomulikult päästevarustus laviini juhtumiteks, millede oht oli suur.

Esimene pikem matk kestis oma 5 tundi, kõrguspunkt 2500 m peal, mis siiski polnud tipule lähedalgi. Teine matk aga öistes tingimustes (nö õhtune treening , kuna tingimused meenutasid just laagrit). Säravad lambid üksteise järel liikumas kuupaistel lumme mattunud metsas nagu ussike mättast üles, künkast alla.. Ja otse loomulikult ei puudunud ka muud lume mängud, mis panevad su elama kui 7. aastase, kes tunneb suurimat rõõmu ja naudingut lumes hullamisest :)

Järgmisel päeval sama teema- suurtesse kõrgustesse mitmeks tunniks. Et ikka "treenida"(mis tegelikult ei tulnud mõttessegi) vastupidavust paksus lumes ja jõudu järskudel nõlvadel. Ka sel, aasta viimasel õhtul ei saanud välja jätta õhtust lõdvestust mägedel ega ka taastumisprotseduure tubastes tingimustes.

Samuti aasta esimene päev tuli veeta pingutades. Hoomilmata rahulikumast tempost ja lühemast distantsist, olid eelnevad päevad jätnud oma märgi.

Nüüd, tagasi maapeal- jalg lihtsalt tahab alt ära joosta :)

Seiklusterohket uut aastat!

Mõtlesin, et võiks veel vanasse aastasse paar lauset sisse kirjutada..
Niisiis, eelmine hooaeg on unustatud ning püüan liikuda uuenduste suunas, mõned on juba ellu viidud:
1) ei kavatse enam nii palju treenida kui eelmine aasta, vähemalt mitte tahtlikult. kui juhtub, et tuleb rohkem- no hästi.
2) piirdun ühe treeninguga päevas. mõnikord tuleb küll teine treening otsa, aga see kirja ei lähe kuna tegu on ilmselt paaritunnise tantsimisega ajal, kui sportlased magavad. Kusjuures nimetaksin ütlust "treening ja pidutsemine ei sobi kokku" üheks lihtsaks lausekõlksuks. Mõlemad on võimalikud (siinkohal on soovitav siiski % joogid välja jätta)!
3) "läbirääkimised olid konstruktiivsed"... mis tähendab, et uuest hooajast hakkan soome võistlustel seljas kandma tumesini-kollasega riideid. Uueks klubiks MS Parma.

Natuke tegudest...
Mul on olnud suurepärane võimalus treenida koos teistega enamuse ajast. Näiteks teispäeviti paar trepi-intervalli või mõnekilomeetrine tempojooks kiirusel 4min/km.
Kolmapäeviti ülikooli maratonitreeningu grupiga tempojooks 1 h (nagu meestele kohaselt- meeldib neile alati teatud kohtadel omavahel tirima hakata, mis kerib tempo üsna valusaks).
Kui aga kolmapäev on kerge olnud, siis neljapäeviti jälle jõe ääres -8 km pikkune lõik 4´/km tempos.
Reedeti piisab klubi saalitrennist, kus jookseme tavaliseslt soojaks kaardiga, teeme jõudu kummilintidega ning mängime natuke palli.
Laupäeval mõned intervallid staadionil või lebo peale pikka peoööd ning pühapäeval jookseme kuskile kaugemale, näiteks mõne mäe otsa.
Ma küll ei tea kas see on hea või halb, aga trennid on alati meestega. Ehk paranengi rohkem kui nendega joosta.?

Ootamatu külm ja ennenägematu hulk lund lõi mõneks päevaks programmi natuke sassi. See eest oli aga kole vahva osa võtta ühest berglauf´ist, mille 3,5 km peale oli 700 m tõusu, ei jupikestki tasast maad. Jaaa.. käpp oli pidevalt hanges. Õnneks on külm ja valge asi maast pea-aegu kadunud ning tänane o-trenn kevadõhus pakkus suurepärast vaheldust. Loodetavasti õnnestub jõulud ratta seljas veeta ning uudistada veel nurgataguseid kohti, näiteks külastada šokolaaditehast :P

Magusaid ja imetoredaid jõule!!!!

kuusepuud Austria moodi

53 silda

Ei tule just tihti ette kui o-jooksul tuleb ületada mõnda silda. Peab olema midagi erilist, et ületada neid lausa üle 50 korra. Kuulus Veneetsia 0-jooks on kindlasti midagi erilist.
Veneetsia on linn, kus turistidest puudust ei tule: ummistunud peatänavad-inimene inimeses kinn. Lisades sinna ligi 4000 tormavat orienteerujat.. kui paljud turistid esmaabis lõpetasid?

Start oli viidud võistluskeskusest eemale ning sinna pääses vaid kindla paadiga, tund enne starti. Liiga vara, et veel soendust tegema hakata. Triibulised, täpilised, liibuvad ja lohmakad.. igas värvitoonis kahejalgsed, nummeradatud küll väikeste, küll suurte numbritega, täitsid kuulsa jumalakoja ja nii kirikuisadele, kes pühapäevahommikust jumalateenistust läbi viisid, pahameelt tekitasid. Selle asemel, et end kirikutrepil külmetada, võtsin minagi 30 minutiks istet kirikupingil. See oli ünsa kasulik mõtete koondamsie (või õigemini- mitte üldse mõtlemise) ja keskendumise jaoks (huvitav oleks seda proovida ka enne MMi).

Aga jooksust. Esimese KP-ga viga just ei teind, kuid koperdasin ja tekkis paariteistkümneks sekundiks "eiteakusolen" seis. Sellega sai selgeks, et tuleb teada iga hetk täpselt kus oled. Pole kaua suutnud oma o-tegevust lausa terveks tunniks tõesti hetke tegevusele koondada. Tunne oli fantastiline. Vigaseks ühtegi turisti ei jooksnud, olin liiiiga viisakas ja suutsin jooksult veel ette ja taha vabandada tormamise pärast. Süüdi tunnen siiski ühe ära lennutatud mobiili ja ühele daamile põvega p...sse virutamise ning mõningate ehmatamise pärast. Vabandused.

Tegelikult polnud jooks üldsegi nii raske ja rahvarohke kui arvasin seda olevat (võib-olla seda mu varajase stardi pärast?). Uus kogemus igaljuhul. Kaotasin võitjale, selle aasta sakslannast üllatajale, K. Schmafeldile 2:47 min ja teenisin 6.koha, millega pole üldsegi rahul kuna ettepoole jäävad pooled nimed olid täiesti tundmatud. (karm tõde: olen väga ebavormis)!

Päev enne, laupäeval aga jooksime Vicenzas PWT sprinti. See oli ootamatult lihtne, nii et ühtegi viga ei õnnestund mul teha. Siiski kaotasin tundmatule tegelasele 5 sek.

Öised kondamised. veel võistlusi..

Austria MV öises pidi toimuma juba kuuaega tagasi, kuid "jama" kaardi tõttu tühistati see viimasel hetkel ning tõsteti ümber nii toimumise aeg kui ka koht. Seega oli aega valmistuda spetsiaalselt. Klubi organiseeris sel puhul 2 öö trenni eelmisel nädalal. Ja kuna ilmad oli ebameeldivalt külmad ning mul polnud mingit tahtmist niisama jooksmas käia, siis nendest trennidest sai ülimalt positiivse laengu. Mulle on alati öine meeldind ja nüüd meeldib veel rohkem!

Niisiis laupäeva õhtul peeti Austria öised MV imelilusas talispordi piirkonnas (Salzburgi ja Innsbrucki vahel). Õnneks oli jooksu ajal pime ja nii sain pigem keskenduda jooksule kui mägede-kaljude imetlemisele. Öine, nagu ka meil eestis, on ka siin üks paras tsirkus (vähemalt naisteklassis). Kui ka peale 8-9 min vigu õnnestub konkurente 4 min-ga seljatada, siis.. Austria meistri tiitlit siiski ei antud... nagu ka meie ei anna(ks) välismaalastele??



Pühapäeval peeti viimane Austria Cup´i etapp. Hommikuste Nutella saiade energiast jäi väheseks- joosta ei jõudnud üldse, tõusud olid lõputud ja tänu oma kaardilugemise omapärale ja mullile kompassis, sain neid veel topelt nühitud. Vähemalt sain imetleda lumiseid kaljusid, mis olid nii suured, et tundusid hirmuäratavatena lausa peakohale kerkivat.

head ja vead

Training philosophy inside of the teams

• Czech Republic: goal-driven activities, high intensity on less than 40 minutes, inner competition, tough training camps aiming to make the runners learn from the extremes, surprises in every training to make the runners become more flexible.
• Denmark: high intensity, many specific trainings and only a few “normal” trainings, focus on basic skills, focus on development more than results.
• Switzerland: high inner competition (partner trainings, relay trainings), specific trainings, monitoring of the technical skills, mental training.

Structural, organizing advantages quoted

• Denmark: very effective and free health care (physiotherapy, doctors, dietetician) for the best athletes of the junior team, close relationship between the trainer and the athletes.
• Finland: rising image of orienteering, strong orienteering culture and clubs tradition, high level of coaching knowledge and education.
• France: very effective orienteering centre based in St-Etienne (Pôle France), with organized health care, studies, orienteering trainings; the whole organization is taken in charge by the ministery, so that the national coach doesn’t need to focus on these matters.
• Norway: culture for elite orienteering, good map and terrain situation, strong clubs, encreasing amounts of trainers, good and quite stable economy.
• Sweden: orienteering high schools, strong clubs, maps and terrains situation, strong orienteering culture, coaching knowledge.
• Switzerland: rising image of orienteering and support, good regional teams, support by the military between junior age and elite class.

Disadvantages

• Czech Republic: strong financial pressure as it isn’t an olympic sport, no link between the junior and the elite team, very low possibility to continue practising orienteering once the studies are finished (few part-time jobs), no systematic mental training, lack of personal coaches, low map quality.
• Denmark: weak clubs, small amount of orienteers.
• Finland: Finnish mentality (low respect towards the trainers), strong club traditions leading to a conflict between the goals of the clubs and the ones of the national team, too high map standard and too difficult orienteering, low amount of governmental support, big distances between coaches, athletes and trainings because of the country’s size.
• France: high difference of level between the members of the team, weak clubs, no culture for elite orienteering.
• Norway: lack of financed trainers, even though this number is now rising, still searching for a way to develop the talents from the age of 15 y.o., not enough fixed development structures.
• Sweden: possible spoiling of the young orienteers, thus decreasing their will to fight? Big number of pupils from orienteering high schools quitting orienteering before having reached a top level.
• Switzerland: difficulty of combining orienteering with apprenticeship, insufficiant coaching situation for the national junior team and the regional junior teams, not well educated enough personal coaches, the professional sportsmen have a low reputation in the society.

viide

lisaks mitmeid artikleid coach conference´lt- Ultimate orienteering

millal meie endale treeneri(d) saame?