Sise-o ja suusa-o

Peale laagrit lõunas sai aeg maha võetud ja pealinnas veidike ringi vaadatud. Sai oma jalaga isegi Kadriorus käidud (pole enne veel sinna sattund).
Aga kõige positiivsem oli sise-o. Nibin- nabin pääsesin edasi järgmisesse jooksu, kaotades jooksu võitjale üle 4 minuti (mingi 60%)!!! Nii see esimene kord läks.. kõnnid ja vaatad ja ahastad, et MITTE midagi aru ei saa.. totally blackout.. siis jooksed, täiega, ning avastad, et ei pääsegi läbi ning järgneb valus pea murdmine, kuidas sinna ikkagi pääseb.
Teine jooks hakkas juba nokkima veidike ja päris sellist musta auku ei tekkind. Pääsesin edasi finaaljooksu, kus sai juba jala kaa vaikselt käima. Aga kuna oli hästi palju KP-sid ja siis vaja kaart ümber pöörata ja sama kribu-krabu läbida, siis kogemata lugesin valesti ja jätsin KP vahele. Peale selle õnnestus mingi hetk ka naaber- KP korjata, mis kõik kokku tähendas disklaffi.
Mis seal ikka, esimene läheb ikka aia taha. Olulised on emotsioonid, mis üles üles korjasin.. VÄGA VÄHA VÄGA VÄGA vinge üritus!
(muidugi kole kahju on sellest, et paari nädala pärast kui see nö lausa koju kätte tuuakse, olen hoopis tuhandete km kaugusel).

Möödunud nädalavehtusel peetud suusa-o EMV oli mu esimene suusa-o peale vähemalt 6 aastat. Ka suuski pole viimase kolme aasta jookul alla saand just palju (st et sel aastal ainult ja seda 4x, kokku 3 h). Seega ei saanud võtta mitte mingisuguseid ootusi ja lootusi tulemuste osas. Idee: minna ja nautida nagu pühapäevaorienteeruja. Ja nii oligi hea.
Tehniliselt võin üsnagi rahule jääda (v.a mõned otsustusvõimetuse hetked ja kogemata edasi-tagasi- edasi sõit.. juhtub).
Suusa libisemise kohta ei oska öelda.. pole oma vanu Visu racer´eid kaua määrind ja pole head suuska jala all tunda saand :S
Ka märke-o oli päris tore (andke andeks, aga kole naljakas oli vaadata neid, kes suurest mäest alla tuhisedes äkki ninuli edasi lasid), kuid nüüd võis küll kurta, et suusk keeldus libisemast. Kui ei saa suusaga, saab jõuga. Mäest üles.
Eesmärk: puhas-o, ei ühtegi häbiväärset karistusringi! Aga võta näpust, ikka sain ühe, sest olin kindel, et võtsin õige KP (mis aga ei piiksund) ja seepärast jätsin muu suvalise võtmata. Kuigi selle viimase KP-ga oli iga võistkonna ühel liikmel mingi jama..
Sellegi poolest- jällegi üks positiivne elamus, ning kui ilm soe, siis võiks seda veel teha.