Olen kuum...

... üle 37 kraadi. Keha ja vaim teevad koostööd, ilma et minu nõusolekut küsiks.
Peale Itaaliat on treeningmotivatsioon väga langenud kuni jõudis tasemeni, kus ükski ilus mõte trennist enam ilus polnud. Aga tegin edasi. Kuna oli tunda väsimust, siis piirdusin ühe trenniga päevas ja võtsin mõned kergemalt. Siiski osutus see ebapiisavaks. Aga kui palavik kaela veeretada ning "õnne" korral mõne haigusegi leiab, siis saab piduri peale küll...
Pean tunnistama, et nautisin esimest paari päeva, kui absoluutselt trennile ei pidand mõtlema ja nii palju aega muule jäi. Sai tegelda kooliasjadega ja mõelda uusi treeninglahendusi. Ja näe- mottki tuli tagasi! Tundus, et tervis kaa..
Aga tänane päev on Must-Masendus ise olnud. Ei aidand enam ussi ega püssirohi, tuli haarata karmimate ravimite järele. Õnnetuseks ei ole needki veel aidanud. Ühesõnaga, serenaadi rõdu all mulle laulda pole mõtet ning mu poolest võib ka puhk-löökpilli orkester uksetaga paugutada- ma niikuinii ei kuule.

Olge te terved!