Lõuna Sverige metsades

Pool tundi ootamist, 6 min pingsat närvitsemist (kas jõuab check-in´i või tuleb oodata uut päeva), 14 h laevaga ujumist, 6 h autoga vuramist ja jõuadki Lõuna-Rootsi, kus valmistuda Skandinaavia klubide esimeseks iga aastaseks suursündmuseks- 10milaks.
Hiisil oli laager.
Juba esimene treening maastikul teatas, et:
1) koju tervena ei lähe... kas teibid või mitte, hüppeliigesid terveks ei jäta. Paha hakkab kui mõleda kui mitu valusat vääratust ära tuli kannatada.
2) tuleb kasida teedelt ja hakka maastikul, (murul) jooksma! -üldse polnud jõudu pehmel pinnasel jooksmiseks
3) kui kaarti ikka ei vaata, siis punkti ei jõua..
4) Toomemägi trennipaigaks! - et jõuaks tõuse joosta.

Võtsin osa ka Elitserieni lühirajast (Q ja F), sprindist.
Tüdrukud tõmbasid luukered kapist ja lasid neil joosta. Milline kiirus! Tundsin end veereva tarretisena nende kõrval. Aga ei põe, aega on.

Lühiraja eeljooksus oskasin kohe raja alguses end ära eksitada. Etapp 1->2, lugesin 2->3. Kukkus 2 minutit, siis paanika hoos ei osanud enam kaarti korralikult lugeda ning selle tulemusena võtsin lisatõuse, valisin valed teed.. ning ei võtnud konksu kohalikele jooksjatele, vaid üritasin oma variante teha, mis aga kuidagi kasuks ei tulnud.
Järgmise päeva nö B finaalis aga oli hoopis teine lugu ja jooksin välja 3. aja.
Ja sprindi tulemusest ei ole mõtet rohkem rääkida kui teha 0,5+ 2,5 min viga ja oled üldse aeglane...


Tiomilal oli meil üsna kirju võistkond (2 venelannat, soomlane, rootslane, eestlane). Minu osaks sai 4. vahetus.
Kulges nii, et Natalia tuli 13.ndana, siis järgmine 36. kohal, siis 33 ndal, mina 29ndana (vahetuse 27. ja oma hajutuse 1. aeg) ning viimane vahetus 35. kohal.
Ei saa selle tulemusega hoobelda.
Ise võis enam vähem oma jooksuga rahule jääda. Suuri vigu just ei tulnud, kuid teevalikute kallal annab küll paari minuti osas norida. Õnneks osutus maastik palju meeldivamaks kui valmistunud olin ja ka rada kulges enam-vähem nii nagu oletasime et ta kulgeda võib.

Hea tunne jäi sisse.