28.8.11

Äikesepilvedest ja päikesekiirtest viimastel kuudel

Lugu sai alguse miteme kuu eest. Ning võib-olla polekski mõtet selle kallal enam surkida, aga siis jääksid asjad kindlasti nii s...i nagu nad on.
Igaljuhul oli asi koondisesse pääsemisega. 5 võrdset naist- 4 kohta MM-ile heal juhul. Annika, Kirti ja Grete pääsesid katsevõistluste läbi. Ukse taga: mina ja Merike. Jäin sinna selle pärast kuna otsustasin kevadel kooli lõpetamise kasuks ja ei jooksnud katsevõistlusi Prantsusmaal.
Nädalast nädalasse ootad kõnet treenerilt. Oled valmis mõlemaks: tuleb "jah"- suurepärane; tuleb "ei"- ok, elu läheb edasi. Kuid juhtus kõige hullem- variant, mis ei tulnud korrakski mõtteisse- võistlus 100% omafinantseeringuga, sest jookseksin ainult lühirada! MIDA??? Vaat siis tõusid mustad äikesepilved....

Me eestlased oleme puht individualistid. Loeb üksiksooritus. See, mis võistkonnaga saavutatakse on nö muu-seas-tradistiooni-pärast. Teate tulemus ei huvita ju mitte kedagi. Kui huvitaks, siis võetaks ka seda kui üht olulist distantsi. Kui keegi tahab vastu vaielda, siis öelge palun- mis mõttega panna teadet jooksma need, kes nädalaga juba isegi 6 starti teinud on! (eeldades et joostakse kõik eeljooksud ja finaalid, sest alla selle pole mõtet ju MMile minnagi). Riigid, kellele on teate tulemus oluline, panevad jooksma ju need, kes on puhanud ja võitlusvalmid. Nt sveitslased või rootslased, kellel oli võistkonnas jooksja, kes seda ainult jooksiski.
Kuna meil arvestatakse võistluse alla ainult individ. distantse, siis pole ju mõtet saata neljandat naist ühte distantsi (lühirada) jooksma. Hoiame parem raha kokku!
Aga hei!- kui tahate raha kokku hoida, siis miks üldse panete teate võistkonna välja, säästaks veel 150 euri!

...jalga tõmbasin tossud ja läksin tõusulõike raiuma, nii et hiljem ei õnnestunud kordagi 2 minutiga sellist distantsi läbida. Ka eesmärk kerkis silme ette: koht, mis tagaks, et tagastataks kogu varandus, mis selle alla panen. Miski pole ju võimatu- maastikud on väga tehnilised ning jooksukiirus pole seekord niii oluline. Algas enda töötlemine: hommikujooksudele võtsin kaasa pr.maa o-kaardid, tegin kuiva trenni laua taga, jooksin mõtteis läbi ees oodatavat rada ning kruusateedel joostes püüdsin nautida eriti kiviseid osasid, sest see ootab prantsusmaal ees.
Seejärel organisatoorne pool: elamine, toitlustus, transport. Kuna eestlaste majutus oli liiga kallis, siis pidin broneerima koha noortehostelis 6ks ööks ning ülejäänud 5 ööd koos austerlannaga, kes omadele kaasa elama tuli. Ette rutates ütlen ära, et jõlkusin siiski omade juures enamuse päevast kuna mu hostel oli päevasel ajal suletud, käisin seal vaid magamas.

U 1,5 nädalat enne MMi sain kõne, et Annika loobus tavarajast.. kui jooksen seda, siis stardimakse maksma ei pea. Mida p...! Nüüd on lausa 2 distantsi, aga muud tingimused jäävad samaks. Tekkis sitakoti tunne.. ei vääri teistega võrdne olemist. Võtsin selle vastu ainult selle pärast, et sain vähemalt stardimaksu ja akkrediteeringu kaelast. Oma distantsiks jäi lühi.
Kuid päev päevalt hakkasin tundma, kuidas tavarada hakkas imema vaimujõudu, mis lühirajaks mõeldud oli. Ning võistluste ajaks ma einam ei teadnud, kus ma asun ja mis toimub..

Tava kvalifikatsioonis tahtsin joosta nii, et saaks hea stardipositsiooni. Palju tahad vähe saad! raja lõpus andsin juba alla, sest vigu oli kogunenud liiga palju ja ei paistnud mingit lootusekiirt, et finaali pääseda võiks. Hea õppetund- 12 skundit, millega esimesena välja jäin, jääb nüüüd ehk meelde.?
Lühirajal olin liiiga ettevaatlik esimeste KP-dega. Ei julgend joosta, seisin ja seisin ja seisin, et valesti ei jookseks, kuigi need KP-d nii rasked nüüd kaa polnud. Veel finishisirgel tundsin, et finaalikoht on kindlasti käes, kuigi rada jooksukas oli. Väike shokk peale finisheerumist kui nägin, et see rada on ka kõigile teistele lihtne olnud.

Järgnevatel päevadel sai joostud rahvajookse ja tunne oli veel hea. Tõusud ei olnud rasked ja tundus, et vormiga võib jääda rahule rohkem kui eelnevatel MMidel.

Lühi finaal- see kaua oodatud päev. Palavus, väsimus, närv. Esimesse KP-sse jooksin ok. Teise mõnus 75m tõus hea nähtavuse ja joostavusega metsas. Mõte: oiii see on kihutamise koht, ma pean kaa kui tahan... Ühesõnaga katus jooksis pealt ära. Ja kui juba veale satud sellisel võistlusel, siis seda suurem paanika tekib, ning seda võimatum on paika saada. Ja maastik oli selleks vastav! Lõpuks võisid unustada kõik, mille nimel vaeva nähtud... oli masendav ja olin väsinud võitlemast.

Teade. Tagusin tüdrukutele veel õhtul, et halvemat kui 12. koht me ei saa! Võtame maastikku nagu meie oma. Ütles ju üks sveitsi koondislanegi, et "teate modeli maastik on... nagu eesti".
Grete hea jooks rajal tekitas tohutut pinget lisaks sellele, mis juba hommikust saati vaevas. Seejärel ise metsa. Tavaliselt kaob närv kui rajale ära saad, aga seekord mitte. Siiski hea oli näha, et tüdrukud ei jooksnud sugugi kiiremini ja roomasid samamoodi tõusust üles. Peale selle rabistasid nad siin ja seal põõsas ning tegid haake nagu jänesed. Oli aru saada, et nad ebakindlad. Kambast eraldusin tänu sellele, et väikesel veal olles nad nende hajutusse vedasin ning siis 45" oma leidmiseks kulutama pidin. Siiski üllatus kui sellise suht väikese kaotusega vahetuse Annikale üle andsin. Ta ikka oskas asja veel põnevamaks ajada. Medali mõtted peast läbi ei käinud, kuid miks mitte mõni muu koht poodiumil...

Nagu aru olen saanud, siis tundus ka kõigil siin Eestis hea meel olevat...
Nüüd aga tuleme pilvedelt tagasi algusesse- "teade ju pole distants, mis loeb! See on muu-seas-jooks!" Unustage see 6. koht ära!

Ühsõnaga tahan öelda, et kui läheks korda ka see, et teates tulemusi saavutataks, siis võiks treenerite nõukogu hoolega järgi mõelda: kuhu, mida, keda ja kui palju!

---
Kui peaks järgnevatel aastatel juhtuma kellegagi, et pakutakse minna MMile nö autsaiderina, siis soovitan loobuda, sest see tunne on paha. Väga paha. Isegi siis kui lähed oma kindla eesmärgiga ja oled nõuks võtnud ignoreerida kõike, mis häirida võiks.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kahju et asjad nii on. Sulle aga jõudu ja sitkust, edasi! Teates oli väga tore vaadata, kuidas eesti neiud suures pildis püsisite. Õnneks tead, miks sel aastal asjad nii läksid, järgmistel kordadel võitled endale välja täiskoha ja saad keskenduda oma sooritusele, Edu!

Unknown ütles ...

Kerge täpsustus. 100% omafinantseering ei olnud mitte sellepärast, et sa ainult lühirada jookseksid, vaid sellepärast, et sa üldse MM-le saaksid. Mina oleksin piirdunud 3 naisega. Teatevõistlusele eraldi tähelepanu pööramine... jah, eriti pärast seekordseid tõuseb päevakorda.

Anonüümne ütles ...

Liis, treenerite nõukogu ei ole see, kes mõtleb (kuigi peaks). Treener on see, kes peab mõtlema. Tänasel päeval nõukogu ainult kinnitab treeneri otsuse, vähemalt nii nad väidavad.