Kes vana asja meelde tuletab...

Teame küll kuidas ütlus lõppeb. Seega teen lühidalt, ulatudes tagasi nii kaugesse aega nagu on seda mai ja euroopakad Rootsis. On üsna kahetsusväärne, et sellele võistlusele üldse läksin. Kui oleks otsustamise ajal veel teadnud, et o-trenni eelnevalt teha ei õnnestu ning stardijoonele astun 1:20 h o-kogemuse pealt, siis oleks piirdunud kodus online´i jälgimisega. Põhiprobleemiks oli kompassiga läbi saamine ja kõrgusjooned (künkad tundusid liiga väikesed olevat joonte arvu kohta kaardil). Ühesõnaga, halb hooage sai avatud...
Juunikuu tippüritus, Venla teade, läks samuti metsa. Lõpetasin avavahetuse 40. midagi kohal. Kuigi jooksuvorm oli väga hea.
Järgnesid MK etapid St Gallenis Šveitsis. Päev enne võistlust oli veel väga hea olla, kuid võistluspäeva enesetunne oli nagu oleks 10 lisa kg selga riputatud ja kaardil õiged rajaläbimise kohad ära kustutatud, et ikka valed valikud teha... Koht vägagi nimekirja lõpus.
Ilma ühegi MK punktita ei olnud lootustki järgmise päeva sprindi finaaliks. Tuli joosta rahvaürituse sprinti, mille start oli tunnelis, kus kompassi nõel päris palju kraade valesse ilmakaarde näitas ja seetõttu jõudsin enne esimest KP-d lausa kolmandasse. Puhtalt sellega võis jooksu lõppenuks lugeda.
Treeningud vahepeal läksid päris hästi. Päris palju andsid juurde rasked, kuid fantastilised nädalavahetuste matkad. Enesetunne oli super, oleks hea meelega tahtnud joosta igasugu joosku distantse. Ilmselt oleks pikalt oma PB-d teind. Ja kaardiga käisin kaa aegajalt kodumetsades, mis siis, et nutuga tavaliselt lõpetasin (põldmari oli ju üle pea!!!).
Enne MMi tegin väikese laagri, siis matkasin mõned päevad ning olingi valmis. MM Lausannes võis alata.
Sprint algas nii suurte vigadega, et finaalikoht jäi päris mitme koha kaugusele kohe. Minu Murfi-o-seadus järjekordselt: see, milleks kõige enam valmistud, läheb ikka kännu taha! Ja sellest oli kohe kole kahju, sest sprindifinaal tõotas tulla fantastiline elamus. Ja seda ta oli! Ka pealtvaatajatele.
Lühiraja eeljooksuks sai end natuke kokku võetud. Jooks oli vigadega, aga siiski ok, võrreldes eelnevate jamadega. 7. oma jooksus polnud paha, 2-3 min kaotusega.
Finaalis oli alguse 2 KP-d head, aga siis võttis selle aasta põhimure, nimega kompassi jälgimine, võimust. Raiskasin palju aega põõsaste painutamisele ja okste tallamisele, nii et selga jooksis 4´ hiljem startinud rootsi Annika. Kuna ma koos joosta ei kannata, siis otse loomulikult tegin oma variante, aga sain ikka ja jälle temaga metsas kokku. Tempo mõttes oli see isegi hea, kuigi ta ühtjagu nobedam oli. Lõpuks tuli küngas vahele ning eraldas meid ja peagi algas mu järjekordne vigade saaga, mis lõppes alles viimases KP-s. Kordus eelmine aasta.
Teade... Kirti tuli päris mõned minutid liidergrupist maas. Metsas õnnestus mõned siblijad seljatada, kuid enne lõppu põnevusest tekkind lohaka kaardilugemise tõttu tekkind suured vead lubasid kahel koknurendil mööduda. Tõstsin siiski mõned kohad, aga kaotust lisandus liidrile palju.
Annika tõstis meid kaa ja kokkuvõttes 9.koht on hea, eriti kui võtta arvesse, kui tugevatest jooksjatest koosnevad võistkonnad veel seljataha jäid!

Šveitsist edasi Lapimaale 2 nädalaks. 100%line puhkus, ei ühtegi jooksusammu, ei mingit rattasõitu ega jõuharjutust. Soome oli tore, aga uuesti treeningutega alustada, ei ole tore. Esimene nädal pidasin võitlust säärelihaste krampidega, mida leevendas 3 päevane Kobraskarikas. Keha oli juust. See ei liikund. Ning peas ei toimunud õiged käärimisprotsessid. Alla 1 min kaotus iga päev  Kerstin Uiboupinale.. Vitsad peksavad. Valusalt.
Eestikate tavarajaks olin omadega juba mustas augus. Nii kehalt kui vaimult. Omaette rahulikukt tiksuda oleks ju võind, aga kes nii eestikaid jookseb!?
Igaljuhul. 1 kuu veel ja minu o-aastad on natukeseks läbi. Praegu veel üritan end vormi saada Park World Touri jaoks, mis toimub Hiinas 15- 22 sept ja kuhu Eestist lendab päris suur delegatsioon :)

 

Sveitsi MV lühi

National O, sprint

Paar päeva tagsi tulin pilve pealt alla. 5 kuud oli piisav aeg. Lumelaud oligi juba halliks kulunud ning saabunud kevadele järgnes taas talv.. Hea meel oli vahetada valge rohelise vastu, kuigi tuttavaid nõlvasid oleks hea meelega veel nühkinud.
Trenni tegemine oli nii ja naa. Kord lõhkusin tõuse nii, et õhtul andis ka paar trepiastet juba trenni maitse suhu. Ning siis kui lumetorm nõlvu vallutas, ei pistnud ninagi ukse vahelt välja ja piirdusin hoopis vaiba nühkimisega (jõuharjutustega).
Palju tõusumeetreid kokku tuli, seda ei oska öelda. Aga kui arvutada, et iga trenni keskmine oli vähemalt 220m, siis...
Möödunud laupäeval jooksin hooaja esimese o-jooksu Innsbruckis (sprint Igls-is). "Hooaja esimene o-jooks" peaks piisavalt ütlema selle kulgemise kohta..
Üldine tunne... raske kommenteerida.. viimastel päevadel on jalg üli kergelt lennand...

Tänasest alates kuni MMini elutsen Sveitsis, umbes 30km Zürichist lõunas. Juba paari päeva pärast saab korralikult end proovile panna. Jooksen Svetsi meistrikate lühirada ja järgneval päeval national sprindivõistlust Asconas (lõuna Sveitsis).
Seega... Eestis mind niipea veel ei näe.

Hei hoo hei hoo

Nüüdseks olen juba natuke üle kuu mägede vahel eland. Üsna kõrge lennuga olen... 1900m merepinnast ja ümbritsetud üle 3000 meetriste tippudega.

On küll talv ja lund palju, kuid see ei häiri sugugi. Sama külm pole nii külm kui Eestis. Päikest on palju ja teed on suurepäraselt lumevabad (siis kui parasjagu ei saja). Siiski on jooksuringide variatiivsus väike. Enne lume tulekut sai päris palju joostud-matkatud kõikvõimalikel matkaradadel, kuid nüüd, reieni lumes pole see enam sugugi nii lõbus.

Pooletunnine tempojooks mäkke üles või tõsulõigud pole kaa nii valusad nagu need Toomemäe mälestustes on. Fantastilised vaated aitavad suurepäraselt "valumõtted" kõrvale viia ning iga kord peale jooksu on tunne nagu oleks otse puhkuselt tulnud...

Suurlinnast tühjusesse

Hooaeg lõppes sel aastal minu jaoks väga kiiresti. Viimane võistlus ja o-jooks üldse oli Soome MV lühi ja teade. Peale seda pole olnud mingeid kokkupuuteid o-kaardiga.

Peale MM´i pea kolmeks kuuks laiali lagunenud plaan ja treeningud jätsid märgi ka aasta kokkuvõttesse. Treeningtunde kogunes vähem kui viimastel aastatel (lausa alla 400h!).

Septembri lõpus olin Londonis paariks päevaks nö läbsiõidul, kuid viimase hetke asjaolude muutuste tõttu otsustasin jääda suurlinna. Nädalaga leidsin töö ja sedasin end sisse Westminsteri linnaosas. See on ilmselt üks parimaid osasid, kus elada kesklinna piires- pargi (sh heinamaa ala) on rohkem kui Tartus. Jooksmiseks rohelust küll. Hyde-, Green- ja Battersea park on 10´jooksu kaugusel. Pimeda aja sobivaimaks on ehk 5´kaugusel asuvad Thames´i äärsed kõnniteed. Viimased on lemmikud eriti viimasel ajal.

7 nädalat Londonis on möödunud kiiresti. Asjad pea-aegu pakitud ning vaim valmis suureks lumeks. Just just- see mina, kes lume ja külma eest põgeneb, suundub otse sinna, kus lund rohkem kui silm enne näind. Uus eluoht saab olema Obergurgl Austrias. Suusakuurort Tirolis 1900m peal, paari km kaugusel Itaalia piirist. Lepingu järgi olen seal 21.aprillini. Kas nii kaua ka vastu pean, seda ei oska öelda. Vähemalt saab lauaga niiiiii pikki liuge lasta. Ning ilmselt tuleb ka murmaasuusatamine meelde tuletada J

Uuest hooajast. On raske keskenduda ühele asjale, kui maalimas on ahvatlusi- tohutult toredaid kohti ja tegevusi kole palju. Sporti ma siiski ei jäta ning ilmselt olen edasi “lammas kahe heinakuhja vajel” nagu ma seda terve elu olen olnud ….

Äikesepilvedest ja päikesekiirtest viimastel kuudel

Lugu sai alguse miteme kuu eest. Ning võib-olla polekski mõtet selle kallal enam surkida, aga siis jääksid asjad kindlasti nii s...i nagu nad on.
Igaljuhul oli asi koondisesse pääsemisega. 5 võrdset naist- 4 kohta MM-ile heal juhul. Annika, Kirti ja Grete pääsesid katsevõistluste läbi. Ukse taga: mina ja Merike. Jäin sinna selle pärast kuna otsustasin kevadel kooli lõpetamise kasuks ja ei jooksnud katsevõistlusi Prantsusmaal.
Nädalast nädalasse ootad kõnet treenerilt. Oled valmis mõlemaks: tuleb "jah"- suurepärane; tuleb "ei"- ok, elu läheb edasi. Kuid juhtus kõige hullem- variant, mis ei tulnud korrakski mõtteisse- võistlus 100% omafinantseeringuga, sest jookseksin ainult lühirada! MIDA??? Vaat siis tõusid mustad äikesepilved....

Me eestlased oleme puht individualistid. Loeb üksiksooritus. See, mis võistkonnaga saavutatakse on nö muu-seas-tradistiooni-pärast. Teate tulemus ei huvita ju mitte kedagi. Kui huvitaks, siis võetaks ka seda kui üht olulist distantsi. Kui keegi tahab vastu vaielda, siis öelge palun- mis mõttega panna teadet jooksma need, kes nädalaga juba isegi 6 starti teinud on! (eeldades et joostakse kõik eeljooksud ja finaalid, sest alla selle pole mõtet ju MMile minnagi). Riigid, kellele on teate tulemus oluline, panevad jooksma ju need, kes on puhanud ja võitlusvalmid. Nt sveitslased või rootslased, kellel oli võistkonnas jooksja, kes seda ainult jooksiski.
Kuna meil arvestatakse võistluse alla ainult individ. distantse, siis pole ju mõtet saata neljandat naist ühte distantsi (lühirada) jooksma. Hoiame parem raha kokku!
Aga hei!- kui tahate raha kokku hoida, siis miks üldse panete teate võistkonna välja, säästaks veel 150 euri!

...jalga tõmbasin tossud ja läksin tõusulõike raiuma, nii et hiljem ei õnnestunud kordagi 2 minutiga sellist distantsi läbida. Ka eesmärk kerkis silme ette: koht, mis tagaks, et tagastataks kogu varandus, mis selle alla panen. Miski pole ju võimatu- maastikud on väga tehnilised ning jooksukiirus pole seekord niii oluline. Algas enda töötlemine: hommikujooksudele võtsin kaasa pr.maa o-kaardid, tegin kuiva trenni laua taga, jooksin mõtteis läbi ees oodatavat rada ning kruusateedel joostes püüdsin nautida eriti kiviseid osasid, sest see ootab prantsusmaal ees.
Seejärel organisatoorne pool: elamine, toitlustus, transport. Kuna eestlaste majutus oli liiga kallis, siis pidin broneerima koha noortehostelis 6ks ööks ning ülejäänud 5 ööd koos austerlannaga, kes omadele kaasa elama tuli. Ette rutates ütlen ära, et jõlkusin siiski omade juures enamuse päevast kuna mu hostel oli päevasel ajal suletud, käisin seal vaid magamas.

U 1,5 nädalat enne MMi sain kõne, et Annika loobus tavarajast.. kui jooksen seda, siis stardimakse maksma ei pea. Mida p...! Nüüd on lausa 2 distantsi, aga muud tingimused jäävad samaks. Tekkis sitakoti tunne.. ei vääri teistega võrdne olemist. Võtsin selle vastu ainult selle pärast, et sain vähemalt stardimaksu ja akkrediteeringu kaelast. Oma distantsiks jäi lühi.
Kuid päev päevalt hakkasin tundma, kuidas tavarada hakkas imema vaimujõudu, mis lühirajaks mõeldud oli. Ning võistluste ajaks ma einam ei teadnud, kus ma asun ja mis toimub..

Tava kvalifikatsioonis tahtsin joosta nii, et saaks hea stardipositsiooni. Palju tahad vähe saad! raja lõpus andsin juba alla, sest vigu oli kogunenud liiga palju ja ei paistnud mingit lootusekiirt, et finaali pääseda võiks. Hea õppetund- 12 skundit, millega esimesena välja jäin, jääb nüüüd ehk meelde.?
Lühirajal olin liiiga ettevaatlik esimeste KP-dega. Ei julgend joosta, seisin ja seisin ja seisin, et valesti ei jookseks, kuigi need KP-d nii rasked nüüd kaa polnud. Veel finishisirgel tundsin, et finaalikoht on kindlasti käes, kuigi rada jooksukas oli. Väike shokk peale finisheerumist kui nägin, et see rada on ka kõigile teistele lihtne olnud.

Järgnevatel päevadel sai joostud rahvajookse ja tunne oli veel hea. Tõusud ei olnud rasked ja tundus, et vormiga võib jääda rahule rohkem kui eelnevatel MMidel.

Lühi finaal- see kaua oodatud päev. Palavus, väsimus, närv. Esimesse KP-sse jooksin ok. Teise mõnus 75m tõus hea nähtavuse ja joostavusega metsas. Mõte: oiii see on kihutamise koht, ma pean kaa kui tahan... Ühesõnaga katus jooksis pealt ära. Ja kui juba veale satud sellisel võistlusel, siis seda suurem paanika tekib, ning seda võimatum on paika saada. Ja maastik oli selleks vastav! Lõpuks võisid unustada kõik, mille nimel vaeva nähtud... oli masendav ja olin väsinud võitlemast.

Teade. Tagusin tüdrukutele veel õhtul, et halvemat kui 12. koht me ei saa! Võtame maastikku nagu meie oma. Ütles ju üks sveitsi koondislanegi, et "teate modeli maastik on... nagu eesti".
Grete hea jooks rajal tekitas tohutut pinget lisaks sellele, mis juba hommikust saati vaevas. Seejärel ise metsa. Tavaliselt kaob närv kui rajale ära saad, aga seekord mitte. Siiski hea oli näha, et tüdrukud ei jooksnud sugugi kiiremini ja roomasid samamoodi tõusust üles. Peale selle rabistasid nad siin ja seal põõsas ning tegid haake nagu jänesed. Oli aru saada, et nad ebakindlad. Kambast eraldusin tänu sellele, et väikesel veal olles nad nende hajutusse vedasin ning siis 45" oma leidmiseks kulutama pidin. Siiski üllatus kui sellise suht väikese kaotusega vahetuse Annikale üle andsin. Ta ikka oskas asja veel põnevamaks ajada. Medali mõtted peast läbi ei käinud, kuid miks mitte mõni muu koht poodiumil...

Nagu aru olen saanud, siis tundus ka kõigil siin Eestis hea meel olevat...
Nüüd aga tuleme pilvedelt tagasi algusesse- "teade ju pole distants, mis loeb! See on muu-seas-jooks!" Unustage see 6. koht ära!

Ühsõnaga tahan öelda, et kui läheks korda ka see, et teates tulemusi saavutataks, siis võiks treenerite nõukogu hoolega järgi mõelda: kuhu, mida, keda ja kui palju!

---
Kui peaks järgnevatel aastatel juhtuma kellegagi, et pakutakse minna MMile nö autsaiderina, siis soovitan loobuda, sest see tunne on paha. Väga paha. Isegi siis kui lähed oma kindla eesmärgiga ja oled nõuks võtnud ignoreerida kõike, mis häirida võiks.

Jukola. 1 vahetus