Saapa sees ja saapa all

Needus on peale pandud! Lumi jälitab! Lähed LÕUNAMAALE- Itaaliasse, ja leiad eest lume.. #!?¤!#€{@£!!?

Reisi esimestel ja viimastel päevadel sain läbi elada jälle üksi reisimise võlud ja valud. Kui juhtub, et saad soodukaid ja soodukaid ja lõpuks kui ka hosteli valvuriga sõbraliku jutu peale saad ning ta sulle ööbimisraha tagasi annab, on üsnagi positiivne. Aga suure raske seljakotiga (eriti kui oled säästuprogrammil ning ei arvesta sellega, et oled citys ja distantsid on pikemad kui seda kaardi järgi oletad+ kotis veel paar veinipudelit kõlisemas, siis lihtne ei ole). Roomale sai 2x ring peale tehtud.
Rongiga Rooma- Pescara üle 5 h sõitu, läks libedalt. Sai ju aken alla tõmmatud, sinna küünarnukkidega peale lösutama jäädud, pea aknast välja pistetud..lastud tuulel tukka sasida ja päikesel silma särada... milline õndsus!
Sealt koos Hiisi ja teiste tegelastega sõitsime lõunapoole. "Saapal" on seal üks "kukekannus".. vot sinna peale kõrgele mägedesse 3 ööks, kus see lumi ees ootaski. Trennid enamasti all kas Aadria mere ääres või linnades.
Saanud seal minema ootas meid hotell otse mere ääres Taranto juures. Olgu ära mainitud, et mõlemal päeval oli MOC´i võistluskeskus otse me hotelli ees ja võistlusmaastikud samad, mis eelmisel aastalgi- Chiatona.
Võistlusest nii palju, et lühirajal suutsin keerata ühe 4-5 min vea+ veel mõned poole minsased vead. Kaotus võitjale 6 min! Aga positiivne oli see, et palju etappe võitsin v olid paar-kolm sek kehvem. Vara veel vormi testida, aga võrdlus tegijatega oli hea.
Sama päeva õhtul oli öine linnasprint, mille tulemusel sain DQ, sest suutsin pikal etapil jätta ühe KP vahele.
Järgmise päeva tavarajaks olid pinged maas (lootus võita metsikult suurte numbritega tsekk oli kadund). Peale ühe natuke tobeda vea oli jooks tehniliselt suht perfecto. Väss oli küll igas lihases, närvis ja elundis, aga näe äragi võitsin. Seegi tore, sai Matsiga kätt suruda, koos poseerida ning vino rosso kotti lisaraskuseks libistada.
Huvitav nähtus: Hannula oli korraldusmeeskonnas, täiesti üksi itallaste seas. vapper!

Hästi palju sai teha linnasprinte, nii et laagri lõpuks jalg enam ei kerinud. Jalkamats rannaliivas, suplus riietega meres, naha soojendamine UVA kiirgusega, metsikud söömingud nii et paha hakkab, soome keele õppimine, itsitamised auto tagaistmel daiver´i juhtimisoskuste üle, itallaste versus soomlaste ajakäsitlus, vino rosso, vino bianco.... nimekiri on pikk.

esimestel päevadel elasime mingis sõjaväe baasis. ühel hommikul oli pildistamine tähtsate tegelastega ning järgmisel päeval ilmus see ajalehe esikaanel ja sees. Ka see mees sai lehte.
Tore laager oli!