Otse loomulikult ei saanud ma jätta käimata viimasel Rosma jooksul.
Nii palju kui olen sellest eelnevatel aastatel osa võtnud, on alati hommikuti ärgates ärevus sees purenud. ..kas suudan oma eelnevat aega lüüa.
Seekord aga polnud miskit. Olin kindel, et parandan aega. Sel aastal juba käputäis jooksuvõistlusi läbi käidud ju. Kuigi oli kahtlus, et augustis Annikaga koos joostud aeg 16:34 jääb parandamata.
Alates raja keskpaigast tekkis kole tahtmine kella vaadata. Kuna on tekkinud ebausk, et kella vaatamine poolel maal tähendab pettumist finishijoonel (kõigest minul), siis tuli vastu panna sellele kiusatusele. Vaadata võis alles peale viimase tõusu võtmist.
Finishi putka paistis. Pilk kellale. Ja nii nägin oma üllatuseks aega, mida poleks osand oodata... tuli võtta jalad kõhualt välja ning pingutada. Nii tahtsin saada alla 16ne. (Oleks nagu lähemal sellele kuulsale Annika ajale, mille ta "lapsepõlves" jooksis.) Joonel lõin kella kinni, näitas täpselt 16 min. kuna panin enda kella u sekundi jao varem käima, siis lootsin, et ehk.. ehk jääb 15 midagi.
Pool tundi praadida teadmatuses ja saigi tulemuse teada. Täpselt 16 min. Koju sain viia suure karika ja medali.
Pettunud? Mitte eriti. Õnnelik? Mitte eriti.
Lõuna-Eesti KV aga jooksin omadega natuke metsa. Kuid sellest hoolimata nautisin kümnega eestimaa pinnal orienteerumist. Kui oskad asja nautida, siis on ka võsas tore!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar