kaua oodatud kullake

AINUS hea asi pika raja puhul on see, et päev enne võib süümepiinu tundmata süüa niipalju kooki kui tahad!

stardijoonel jalg värises mõttest, et pean 16,5 km pikkusel rajal tüdrukutega sammu pidama. õnneks ei toimunud teatevõistlusele sarnast K-punkti suunas tormamist, aga 5 min hiljem juba küll...
asjad liikusid omarada... Annika jäi võssa kukeseeni (ma arvan) otsima, Maretil oli tuli takus ning mina, Kirti ja Merike jäime kolmekesi vigu ja sigu ajama. seda selle hetkeni kui sini-kollast särki ees vilksamas nägema hakkasime, siis sai juba neljakesi koos kablutatud. Üle 30sed tahtsid küll mind maha raputada ning kontrollisid seda aeg-ajalt kaela harjutusi tehes. "Aga no kuulge nii kergelt ei pääse!"
üsna lõpule lähedal piilusin kaardile liiga vähe ning tuli u 1 min viga, mis tähendas, et Kirti ja Merike said võimaluse koos võsa joosta... ja omavahel lõppu lükata ning siis "sulle-mulle" kõige paremad metallitükid ära jagada.
Aga näe, võsa ignoreerides õnnestus punasärgid enne viimast KP-d kätte saada. "Noh, viimane võimalus sel aastal!! Võta ära!"
oki-toki