Aastavahetuse treening või puhkus?

29nda hommikul panime ajama Alpide poole. Kui seltskond kokku kogutud (u 75% ulatuses orienteerujad) ja vajalikud shokolaadi ning "värskenduse" varud kokku ostetud, võis hakata liikuma.
Autoga pääses külakesse 1000m peal, edasi tuli omal jalal liikuda. Kodu neljaks päevaks asetses 1800 m peal, metsa ja lageda piiril.

Kõik matkad, mis ette võtsime, viisid vaid ülespoole. Kuna lume paksus oli reieni ja vahepealne soe ilm oli kooriku tekitanud, siis oli võimatu tavaliste saabasetega liikuda. Ikka ja jälle võis leida ühe jala teisest jalavõrra madalamalt.. Seega oli hädavajalik õige vasrustus: kes "lumesaabastega" (nagu lestad, millel on teravad hambad all), kes mäesuuskadega (mille all looma nahk, mis üles minemisel piduriks on) ning otse loomulikult päästevarustus laviini juhtumiteks, millede oht oli suur.

Esimene pikem matk kestis oma 5 tundi, kõrguspunkt 2500 m peal, mis siiski polnud tipule lähedalgi. Teine matk aga öistes tingimustes (nö õhtune treening , kuna tingimused meenutasid just laagrit). Säravad lambid üksteise järel liikumas kuupaistel lumme mattunud metsas nagu ussike mättast üles, künkast alla.. Ja otse loomulikult ei puudunud ka muud lume mängud, mis panevad su elama kui 7. aastase, kes tunneb suurimat rõõmu ja naudingut lumes hullamisest :)

Järgmisel päeval sama teema- suurtesse kõrgustesse mitmeks tunniks. Et ikka "treenida"(mis tegelikult ei tulnud mõttessegi) vastupidavust paksus lumes ja jõudu järskudel nõlvadel. Ka sel, aasta viimasel õhtul ei saanud välja jätta õhtust lõdvestust mägedel ega ka taastumisprotseduure tubastes tingimustes.

Samuti aasta esimene päev tuli veeta pingutades. Hoomilmata rahulikumast tempost ja lühemast distantsist, olid eelnevad päevad jätnud oma märgi.

Nüüd, tagasi maapeal- jalg lihtsalt tahab alt ära joosta :)

Seiklusterohket uut aastat!