Talv hakkab omadega lõpule jõudma. Viimaks ometi!
Veebruari esimesel kahel nädalal toimunud vihane kevade ja talve omavaheline võitlus hakkas ära tüütama. Alates ebameeldivatest tingimustest kuni pool haige enesetundeni. Päris mitu korda kujunes kiirustrenn jõujooksuks või üldesgi õue trenn sise omaks. Õnneks on mu uues elukohas hästi varustatud jõusaal..
Võtsin osa ka kahest krossijooksu etapist, mis enamasti olid tasasel, kuid meenutasid jänese põgenemisjooksu- haake ja takistusi kui palju! ning lisaks siis lumi, mis andis võrdluse liivas jooksuga. Distants 4 km. Esimesel etapil oleks tahtnud vähem pingutada, kuid Austria koondise paim naine (Ursula Kadan) istus sabas ning ei kavatsenudki maha jääda. Eneseuhkus ei lubanud kotti pähe tõmmata.
Järgneval nädalavahetusel teda polnud, aga oli keegi jooksja tagant lükkamas. Seekord auahnus ei lubanud teiseks jääda.

Hetkel olen aga Portugalis treeninud oma uue soome klubiga juba üle nädala. Selle aja sisse on jäänud ka NAOM, millest võtsid osa nii mõnedki eliit jooksjad. Tulemused olid kehvad. Lihtne oleks kõik vigade kaela ajada, aga pean tunnistama, et tavarajal mina sellist kiirust aretada ei suuda kui nemad.
Öine sprint aga andis natuke lootust. Jah olid vead, kuid oli ka esimesi, teisi ja kolmandaid etapiaegu. Ning lühirajal sama: kui 100% keskenduda tööle, siis võiks korraliku tulemuse välja joosta. Kes mind aga väga üllatas, oli noor taanlanna Ida Bobach, kes lühirajal kõigile pika puuga andis.
Kuni kolmapäevani treenin veel siin Faros, ning siis tagasi koju. Kuuldavasti on kevad lahingu võitnud ning lumest vaid märg plekk järele jäänud :)