Kahe heinakuhja vahel

Hooaeg juba ammu täies hoos käimas. Võistlusi jagunud igasse ilmakaarde. Algust sai tehtud kunagi aprillis Soomes FinnSpringil, mis üle pika aja mu esimeseks orienteerumiseks oli. Peale igasuguste probleemide mis sinna juurde kuulusid, ei saanudki midagi head loota.

Nädal hiljem jooksin Rootsis 10mila. Eelneva nädalavahetuse halvad jooksud tõestasid, et Parma esimesse võistkonda mul asja polnud. Üle jäi teine võistkond, milles jooksin 4ndat vahetust. Maastik oli just selline, mis mulle meeldib ja minek oli ka hea. Liigagi hea, nii et valgusfoor punast tuld näitas, panin selle alt ikka läbi. Teame ju kõik, mis selle tagajärjeks on! Igaljuhul karistused ei jäänud tulemata, mis kokkuvõttes andis mulle suure aja ja üha suuremad kahtlused oma o- oskustes. Aga jooksu osas sain aru, et seda ma suudan kui vaid tahan! (Või siis tuleb päev enne jooksu terve tahvel Fazeri sokolaadi ära süüa? Siinkohal selgitus selle võimsa mõju osas: polnud alates veebruarist šokolaadi ega muude sellelaadsete asjadega suud magusaks saand).

Kolmandal o-hooaja nädalal sai jala mudaseks kodumaisel pinnal joostes hilist Karjalset ja Lihavõttesprinti ja päev hiljem Lõuna-Eesti KV. Päris nauditav oli kohe! Üsna kummaline oli see, et Karjalaskel mõtlesin aegajalt jooksu ajal, et mis mõõtu kaardiga tegu on... 10000 või 7500. Hiljem selgus, et see oli 15000. Juba* hakkas pea sassi minema...

Seejärel eestikad. No need olin planeerinud juba talvel ära võita! L-E KV oligi mõeldud ettevalmistusena selleks, no ikka et õppida ettekuulutatud võsa ignoreerima. Igaljuhul olin kindel, et võtan selle, mis mulle kuuluma peab. Muidugi teatevõistluse draagika jääb veel mõneks ajaks kummitama. (Olles pressis, 1 km enne lõppu, 3,5 min esimestest maas, olin juba 3nda koha mõtetega leppind ja lasin tiksudes kuni viimase KP nägemisulatusse, kui ühtäkki Elo nähtavale ilmus. Nelja sekundiga "tõmmati kott pähe". Väga väga valus õppetund!

Jätkus koondise iga-aastane suurüritus, Balti MV. Leedus, Nida poolsaarel. Tore koht oli: maastikud nagu orienteeruja unistus!
See unistus vajas aga väledaid jalgu. No nii väledad nad just ei olnud, v.a neil kordadel kui oleks olnud vaja kaarti vaadata. Ühesõnaga eksisin kohe päris päris ära. Kui tahate teada kuidas see juhtus, siis vt. pilti ------------------->
Eesti turistidki laulisid mu ümber: " kes otsib see leiab, kes otsib see leiab.." Kokkuvõttes läks kogu see kammajjaa maksma selle, et suure tõenäosusega olen MMi osas pealtvaataja rollis.

Teate päev oli tore, v.a see et mul terve hommik ja jooksu aja päris halb olla oli. Grete ja Elo tegid hea töö ja saatsid mind 3ndana metsa, eelmise päeva võitja kuklasse hingamas. Arvasin mingi hetk, et tal hajutus ning ammu mööda kihutand. AGA, kuna eelmise ndv teate draamast õppisin, siis püüdsin tempot peal hoida. Ja ennäe! Saimegi pronksi jäädes alla vaid meie oma esimesele võistkonnale ja leetlastele. See jooks oli eneseületus.

Niii.. see oli nüüd üks pool heinakuhjast.
Teine osa sellest on teadustööga tegelemine. Viimaseid nädalaid iseloomustavad: stress, põdemine, lühikesed ööd (voodisse jõudmine linnulauluga näikeks), paar üksikut trenni (kui, siis seda hilja öösel), sassi tuba ja pesemata nõud, issias, paar lisakilo ning üldine "high" tunne.
"Ekspertsuse psühholoogilised determinandid: mõttestatud treening ja mõttestatud mäng eesti ekspertsportlaste näitel" on valmis. Seitse eesti tippsportlast on uuritud ja pandud kaante vahele.
















Balti MV tava.......................teade