minu jaoks päris põnev koht see Kiiev. mehed rääikisd, et see meenutab mingil määral eestit 90ndate algul. kuna olina aga liiga noor, et midagi õieti mäletada, siis praegu sellist elu küll elada ei tahaks.. samas hea näha, mismoodi ajad olid..
ühesõnaga raha saab igal tänavanurgal vahetada, liikluses eeskirju pole, autode aknad läbipaistmatud, tänavad muustsid kirjuks kasiinod ja prügihunnikud, tänaval õlupudel näpus käimine oli tavaline ning uhked suitsureklaamid üsna meelitavad + hulkuvate koerte karjad parkides..(teiste koondiste hirmujutte kuulnud, ei julgend niisama metsa minna. soki säärde pistetud pipragaas oli julgustuseks. õnneks polnud seda kordagi vaja kasutada).
maastikud mulle täitsa meeldisd kui sealt välja jätta: kraave täitvad prügihunnikud, haisvad prallepaigad, nõgesed ja ussid (mis röövisid täielikult metsas jooksmise isu). maastike järgi saab üsna raske olema, seda kindlasti sprint, tavarada ja teade. sest mõned nõlvad nendel maastike olid metsikud, nii et korra tuli tüdrukutel lausa ahastus peale, et kas tõesti peab sinna alla jooksma ja siis jälle ronima hakkama!!!
muidu trennid, nagu ikka 2x päevas. kuid et maastikule jõuda ja pärast ka koju (mingi sõudebaas), tuli veeta väga palju aega autos, mis minule kui juhi kõrval istuvale kaasreisijale oli kohati üsna pingeline (liiklus oli metsik). ning ilmselt oli see andreasele veel hullem, sest vaja oli järgneda ollele (kes oli teise auto roolis) ning oskas ees tihti väga kahtlaseid liigutusi teha (mis iseeneset olid enamasti ka vajalikud)... autodevahelist suhtlust parandas aknast välja pistetud käte keel..
elamusi oli küllaga.
treeninute tähelepanu jõu arendamisel+ vaja kaarti, kaarti, kaarti...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar