..enam orienteeruda ei jõua, joosta ei taha ja võistlustel käimine tüütuks muutub ja isegi võitmine enam rahuldust ei paku?
Juhtub see, et lähed kaardiga küll metsa, kuid see mis seal korda saadad võiks olemata olla. Ka kodus lebotamine võib mõttekama tegevusena näida. Tunned end päevakulisena.
Võidad säravaima medali, võidad auhindu, kuid tead, et tegelikult pole neid ära teeninud...
m a s e n d a v
teisipäeval sõidame Ungarisse, et üle tsekata, mis augustis meid ootamas on. Ehk pakub teistsugustel maastikel ja kliimas jooksmine naudingut.
2 kommentaari:
Liis, kuhu jääb positiivsus?
Me tahame osa saada positiivsetest lugudest, tunnetest. Sekka mõni pisar - tühja kah, rõõmsaid jutte on alati tore lugeda.
Kaasa elaja
Ma usun, et sellisest masendusest saab kõige paremini üle vaheldusega.
Loodetavasti pakub seda vaheldust juba Ungari. Kui ei paku, siis äkki on mõistlik üldse treeningutesse ja orienteerumisse pikem paus sisse teha? Ja võib-olla lihtsalt oma elus midagi muuta, teistmoodi teha-mõelda-olla?
Raske ennustada, et millal entusiasm tagasi tuleb ja treenimine-võistlemine lõbu ja rahuldust pakkuma hakkab, aga millalgi juhtub see niikuinii...
Ja äkki ajan ma hoopis rumalat juttu ja muutus tuleb hoopis iseenesest või on juba käes;)
Postita kommentaar