Euroopa MV-st on juba palju möödas ning raske meenutada, mis täpsemalt toimus. Võib-olla ongi nii hea- unustada halb võimalikult kiiresti. Eesmärke- teha sellised jooksud, et rahule jääda (vähe vigu), täide viia ei suutnud. Hoolimata sellest, leidsin ka natuke positiivset:
-kiire taastumine (iga päev oli jalg kerge ja tunne hea; v.a tava Q ajal olnud kuumus oli jalgu niitev)
-teadmine, et finaalidesse pääseb ilusti kui midagi katastroofilist ei tee
-paljud tugevad polegi nii tugevad kui mäletasin ;)
Peale Euroopakaid jäin veel paariks päevaks Bulgaariasse ringi vaatama, nautides backbackersi elu.
Järgnev nädalavahetus lisas soola haavale. Peeti Austria üliõpilaste MV. Peale sprinti oli tunne, et vihkan orienteerumist. Igasugune motivatsioon oli kadunud; kaarti ei tahtnud nähagi. Lühirajaks sai end natuke kokku võetud ja isegi korralikult joostud.
Teisipäevaks oli tuju aga nii kadunud, et kohalikul karikasarjal jätsin üldsegi raja pooleli.. Seega mõte Jukolast, kui suurest, olulisest ja põnevast võistlusest polnud absoluutselt see, mis oleks pidand. Seega kahepoolsel otsusel jooksingi Venlat teises võistkonnas.
Kolmapäeval lendasin Soome, paar trenni sarnastel maastikel, siis võistlusnälja tekitamist MK-d pealt vaadates ja olingi valmis võistluseks. Mulle on alati meeldind selline "soome" maastik. Kahjuks juhtus nii, et meie teine vahetus sai disklaffi ja nii et tohtinud ma (4.vahetus) startida enne, kui liider oli metsas 30 min olnud. See tähendas 17 minutist ootamist. Mõned väiksemad vead ja natuke ära kaldumist pikal etapil, kuid üldjoontes võisin rahule jääda. Sain positiivse elamuse ning ootan juba põnevusega, et saaks jälle sarnasel maasikul joosta. Mõnus on joosta kui pead kogu aeg kaarti lugema ja teadma, kus oled. Ning mu uus klubi, MS Parma, on kaa väga tore :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar