1/3 aasta tagant

Viimati olin omadega MMil, mis jäigi lõpetatuks.
Vigastusest ravimine on läinud kord ülesmäge, siis allamäge. Esimesi jooksusamme proovisin kuu peale MMi, aga paari minutiga see piirduski. Siiski õnnestus end piisavalt üles upitada 25mannaks.
Nüüd tundub enam vähem ok olevat. Painduvus muidugi pole see, mis enne ja eks neid kraginaid käib kaa rohkem läbi. Aga joosta saab, ja see on põhiline.

Olen kogu aeg kartnud Eestimaa talvesid just külma pärast. Ja ega nüüdki olukord parem ole. Enamik trenne kulgevad hallis jooksurada kulutades. Kuna lund kaa nii palju on, siis tundub, et ega see kevad veel niipea tule... :( Tuleb alluda, leppida ja unistada.
Siiski ülimalt positiivsed on käima lükatud (poole) koondisega joostavad öised trennid neljapäeviti. Eks aegajalt eksi ära küll, aga põnev on sellegi poolest! Kord karm kihutamine naistega, siis tohutusse lumme mattununa üle põldude kuma valgel finishit otsides, mille leevenduseks hiljem sauna pakuti; või näiteks tänane trenn, kus jooksma oli tulnud jõuluvana ja päris mitu päkapikku.

Palju usinaid päkapikke jõulu ajaks!!!