Silmapiiril Aafrikat imetledes...

Just nii toimusid trenni ja tagasi koju sõidud.
10 päeva Andalucias Barbate lähedal Vejer de la Frontera linnas peatudes- MS Parma lõunalaager.
Kõige paremini iseloomustavad seda laagrit: igapäevane päikesepaiste, mõnusad mereäärsed treeningmaastikud, kilode viisi naranjasid ning lõbus eltskond!

Seigelnud üksinda tunde Hispaania teedel imetledes rannikuvaateid, suhelnud käte keeles kohalikega elust pulbitsevatel tänavatel, kus üks teise järel muret tundis, kuidas ma oma elumaja üles leiaks ning viimaks neljandal ringil selle ka üles leidsin, võttis vastu vaikne rahvusvaheline seltskond, kellega õhtuti juba naljast puudust ei tulnud...

Ühel nädalavahetusel korraldati seal ka kohalik võistlus, kus muud põhjamaalasedki end proovile panna said. Pean tunnistama, et ei osanud seda eriti võistlusena võtta. Pingutuse moment jäi puudu. Ei saa tulemustega rahul olla.

Vähemalt tulid välja nõrgad küljed, millede arendamine talvel unarusesse oli jäänd.

O-tehniliselt oli iga päev erinev: kord oli tunne nagu hoiaks kaarti esimest korda käes, mispeale ei jäänd muud üle kui see lihtsalt taskusse panna. Teine kord jälle tundusid KP-d ise vastu jooksvat. Linnasprindid, mis tavaliselt tohutut põnevust on pakkunud, ei mõjunud seekord vaimustust tekitavalt.

Maastikul jooks pakkus jooks jalgadele just seda, mida vajasin-vaheldust. Koormus oli tavalisest 2x suurem, kuid ei mingeid lihasvalu probleeme üle pika pika aja. Fantastiik!

Siestasid, mis kestsid meie aias "mitte-piisavalt" aega, sisustasid valged lumest tulnud inimesed D vitamiini produktsiooni intensiivistamisega. Üks parimaid taastumisvõimalusi selle 10 päeva jooksul!

Aafrika... oli ahvatlevalt lähedal, kuid ujudes sinna poleks jõudnud. Alustuseks oli vesi juba natuke jahe. See küll ei taksitanud tüüpe leitud bodyboard´iga surfimise rõõmudest või karastavatest suplustest peale paljajalu rannas jooksmist.

Viimase päeva veetsin transpordiasjaolude tõttu üksinda Malagas, tänavatel sörkides ja samal ajal kultuuriga tutvudes..